3

jõuluime

põhimõtteliselt läheb mul nii, et isegi kui shit hits the van ja tundub, et nüüd on kõik ikka päris halvasti, tabab mind lõpuks ikka mõni jõuluime, mida endalgi on raske uskuda. paar nädalat tagasi suutsin näiteks eriti jaburalt ilma jääda oma rahakotist koos kõigega, mis seal üldse olla saaks (aga mida üks muidugi korraga mitte kaasas ei peaks kandma): norra pangakaart, eesti pangakaardid, juhiluba, pass (sest kohalik pank keeldus mind ükskord id-kaardiga identifitseerimast), üle 5000 krooni sularaha, metrookaart (õnneks kohe aegumas, värskelt laetud kaart oleks veel miinus 700 krooni), eesti sim-kaart, ühed kõrvarõngad, üks kontserdipilet… jah, mitmel inimesel on selle peale tekkinud küsimus, kui suur see rahakott täpselt oli – päris suur, tänan küsimast.

järgmisel hommikul leppisin eesti saatkonnas kokku aja tagasipöördumistunnistuse saamiseks. sama nädala lõpuks oli mul lennupilet tallinnasse juba varem ostetud, aga et nädalavahetusel uusi dokumente ei anta isegi eestis, olin juba esmaspäeva varahommikust lendu paar päeva hilisemaks lükkamas, kui järsku telefon helises:

“kuule, ma leidsin kontori põrandalt su id-kaardi…”
“WHAT?”
“… jaa, ma siin koristasin kontorit ja liigutasin radiaatorit ja leidsin selle põrandalt ja mõtlesin, et ma ikka helistan sulle kohe, äkki sa otsid seda.”
“…”

et jah, mõned päevad enne seda pillasin ma oma hiiglasliku rahapauna kontori põrandale ja kõikidest asjadest (mida mul oli seal ju: palju) jäi just mu id-kaart radiaatori taha peitu, nii et ma ei märganud seda tagasi panna, ja kõige õigemal hetkel üleüldse koristas kontorit ainus inimene, kes seda liigutama vaevub… how is that possible?

lisaks sellele tõi ka minu laiskus seekord tsaarile tulu. kui ma ajutise d-numbri asemel päris isikukoodi sain, saatis dnb mulle nimelt uue pangakaardi, mis erines eelmisest täpselt mitte millegi poolest, nii et ma polnud just eriti motiveeritud seda aktiveerima ja hoidsin seda riiulis koos ülejäänud pahnaga, mida siin riigis postiga saata armastatakse… kui eesti kaartide tellimiseks piisas ühest telefonikõnest, siis siin uue saamine oleks tõenäoliselt natuke rohkem aega võtnud ja isikut tõendava dokumendi puudumine vaevalt seda protsessi ka kiirendanud oleks.

nii et hoolimata kõigest olen ma üks lucky bastard, pole midagi öelda. isegi ac/dc pileti saab J mulle uuesti välja printida ja et see toimub hämeenlinnas, siis ma eriti ei karda, et pätt kokkumurtud paberi lahti voldib ja sellega ise kontserdile läheb (kuigi raha tal ju selleks nüüd on). see, kuidas me mitu nädalat (või isegi kuud?) lihtsalt ei viitsinud oslosse pileteid osta, kuni need ühel hetkel välja müüdi, iseloomustab muidugi päris hästi seda, kui targad me kõik siin oleme. see, kuidas me mõtlesime, et läheme soome ainult siis, kui seal ka staadionikontsert on, iseloomustab muidugi veel paremini: googeldasime koos “ac/dc helsinki”, vaatasime, et jee, olümpiastaadion, ostsime piletid ära… ja siis avastasime, et olümpiastaadionil toimus see umbes aastal 2009, seekord ootab meid ees roadtrip hämeenlinna. samas, miks ei? päris lõbus oleks ka see, kui oslo kontsert nüüd näiteks ära jääks.

6

tegelikult tahtsin ma kirjutada hoopis oma kahest viimasest tallinna-tripist ja siis veel sellest, kuidas mu väga suureks rõõmuks mu sõber marilin ei hoolinud, et ma ei oska teha oslole paremat reklaami kui “ilm on s*tt, aga õlu on kallis, tulge kõik!”, ja mul külas käis… aga sellest siis järgmisel korral. aga natuke läheb selle järgmise korraga aega, sest marilin ütles, et talle meeldis oslo rohkem kui pariis ja ma lähen nüüd homme kontrollima, kas tõesti saab nii olla.

tegelikult lähen muidugi emale juba eelmisel aastal antud lubadust täitma, et tema sünnipäeval lähme koos reisile. tema lennuplaani on sada tiiru muudetud ja mina olin kuni eilseni kindel, et lendan alles laupäeval, nii et kui me nüüd sinna päriselt ka ühel ajal kohale jõuame, on ka see tõeline jõuluime. kujutasin juba päris elavalt ette, kuidas ema mulle charles de gaulle’ist helistab, et kus me täpselt kokku saame või kui kaugel ma olen, ja ma siis vastan, et misasja, ma kodus voodis. see oleks juba üks halb aprillinali ja sugugi mitte jõuluime.

Advertisements
2

you’re 26 but you look so much older

IMG_1027

ma mäletan hästi, kuidas umbes aasta tagasi naersin ühe klassivenna üle, kes soomest oma sünnipäevaks tartusse tulles hotellis elas – mitte küll pahatahtlikult, onju, aga ikka naersin. kui ma nüüd jaanuari lõpus üritasin välja mõelda, kuidas üle mitme aasta logilistiliselt valutu sünnipäev üle elada (vrd: mu tavaline), otsustasin airbnbst rataskaevu tänavale korteri üürida… aga eks norras elamise üks toredamaid külgi ongi see, et juba enne eestisse jõudmist hakkab kõik tunduma erakordselt odav – eelmises elus oleks ma ka lennukis 0,33 õlle eest viis eurot makstes pigem silmi pööritanud, kui et rõõmustanud, kuidas see on ju kaks korda odavam kui baaris.

1igatahes oli sellel nädalavahetusel linn minu, aga mõned mu lemmikud said minuga koos nautida seda, et üks nende sõber norras ehitamas käib. eks ma olen juba ammu oma hobide kohta öelnud, et “i like drinking and smoking and ordering in restaurants” ja ikka eriti mõnus oli oma tähtsal päeval lihtsalt ilus olla selle asemel, et selveris käia, põrandat pesta ja salatit hakkida. ma arvan muidugi endiselt, et kodus pidude korraldamisel on oma võlu, aga et ma olen eestis praegu pigem kodutu ja aeg on kallilt käes, oli seekord menüüst valikute tegemine minu jaoks täiesti piisav korraldamine. vinoteegi valis minu eest välja tegelikult hoopis mirjam (kellel endal oli paraku sel päeval midagi targemat teha) ja ma ise valisin lauatäie eelroogi selle asemel, et õhtut pearoaga hakkima hakata – konnakoibade edasi saatmine on igatahes seltskondlikum kui vaikselt oma kala saagimine.

26_1

kuigi kahel korral läksid krevetid minust niimoodi mööda, et pidin uued tellima, jõudsin täiesti müstilisel kombel nii süüa kui peaaegu kõigiga suhelda ja vabalt võiks siia otsa visata kõik sellist masti klišeed, et kui süda on suur, siis on vahemaad väikesed. seda, et sõbrad olen endale hästi valinud, kahjuks öelda ei saa: ühel hetkel ringi vaadates jõudsin järeldusele, et kõikidest nendest inimestest olen ise endale valinud täpselt kaks ja kõigi teistega otsustasime me lihtsalt 19 aastat tagasi (god, i’m old) valida sama kooli. mõni nendest on muidugi olnud eriti mässumeelne ja endale väljastpoolt kooli kaaslase leidnud, aga kui ma nüüd midagi valesti ei kalkuleeri, saan järgmisel aastal vabalt öelda, et suuremat osa oma sõpradest tunnen napilt 20 aastat (ja isegi madiken kirjutas kaardile, kuidas ta saab mulle juba neljateistkümnendat korda õnne soovida. what, kuidas?)… ja selle taustal rõõmustan eriti, et ainus, keda ma tervet aastatki ei tea, meid heaks kiitis – võib-olla julgen järgmisel aastal siit ka mõne uue sõbra kaasa tuua :D seda, et ma eestis sünnipäeva pidamisest loobuksin, niipea igatahes tulemas ei näe – ja mitte ainult sellepärast, et samasugust üritust ei jaksaks kõikidest oma ületundidest hoolimata pekstes ka kinni maksta.

IMG_1139ja kuigi juba järgmisel päeval oli selge, et kui latt on nõnda kõrgel, ei saa kõik päevad järgmisest eluaastast nõnda head tulla, oli hommikupoolik vähemalt päris mõnus: et norrakas elas ju rataskaevu tänaval, jõudsin ema ja viimaste külalistega enne lendu veel diibis brunchilgi käia. sellest, kuidas ma mõni tund hiljem väravas värskat jõin ja lennukis magamiseni minuteid lugesin, ajalugu vaikib.

0

may you live in interesting times

aasta tagasi ütlesin endale nii:

eks see on ju selge, et sihikindel olemiseks läheb rohkem vaja sihte kui kindlust – seega on minu uusaastalubadus ronida mugavustsoonist välja ja vaadata, mis maailmal mulle pakkuda on. küll siis need sihid ja unistused ka tulevad. edasi on juba kerge.

kas tõesti olen esimest korda elus uusaastalubaduse täitnud?

vaevalt paar päeva pärast nende sõnade internetti sülitamist sain pakkumise minna stockholmi tööle ja kuigi ma olen selle asemel hoopis oslos ja tõele au andes on mul siin kolmetoalise majorstueni korteri tugitoolis praegu päris mugav ka, on see tartus kamina ees külitamisega võrreldes kohe kindlasti mugavustsoonist välja ronimine. sihte ja unistusi ma veel mõistagi ootan, aga… mitte miski pole mulle möödunud aastast rohkem tõestanud, et john lennonil oli õigus, kui ta ütles, et “life is what happens when you’re busy making other plans” ja õigus oli ka woody allenil, kes ütles: “if you want to make god laugh, tell him about your plans”. see viimane on muuseas ka üks mu isa lemmiktsitaatidest ja iseloomustab tema 2014. aastat vähemalt sama hästi kui minu oma.

ema ütles mulle ainult seda, et kõike ette teades ei oleks sel kevadel maal tomateid maha pannudki.

lõpuks lükkus mu mere taha kolimine kuude kaupa aina edasi ja edasi, nii et tomatid jõudsid ilusti valmis saada, aga viimane selline suvi oli see sellegipoolest. esiteks on norrast või austraaliast (kuhu kolis mu vend) natuke pikk maa käia kasvuhoone ust avamas või muru niitmas, teiseks jõudsin ma selle hilissuve jooksul kaks korda matustel käia… mis tähendab igas mõttes ühe ajastu lõppu. ja mis on ühe aasta kohta kindlasti kaks korda liiga palju isegi siis, kui big band aasta ilusaimal sügisõhtul karjaküla surnuaias glenn millerit mängib.

aga neid asju, mida möödunud aastal juhtus rohkem kui kunagi varem, on veel, ja suurem osa nendest rõõmustas mind õnneks märgatavalt rohkem.

ma olen olnud näiteks kogu elu olnud erakordselt kiindunud oma sõpradesse ja mõelnud, et milleks mulle uued sõbrad, kui mul juba on ühed, aga möödunud aasta näitel pean kindlasti oma sõnu sööma. selge on see, et siin ei ole mul vanu sõpru kaasas ja muud ei jäägi üle kui samal lainel jätkata – hea siis, et juba oma peas tee ette tegin. naljakas on muidugi see, et napilt kõik mu eelmise aasta uued sõbrad on ka töölt: kui ma nendega ka füüsiliselt koos ei tööta, siis emafirma on ikka üks. aasta ühest parematest pidudest – kohe volbri ees või järel – pidasin ka nendega. võib-olla on asi muidugi ainult selles, et mu keskkooliaegsed sõbrad ei oma pruulikoda, ei broneeri tervet baari ega rendi saare kohal lendamiseks kopterit ja sellised asjad lisavad peole ilmselgelt “on, mida meenutada”-faktorit, aga vähemalt ühele aasta jooksul avastatud töökaaslasele ütlesin täiesti siiralt, et ta on kindlasti üks mu 2014. lemmikinimestest.

_DSC1337ma ei ole kunagi ühe aasta jooksul nii palju deitimas käinud, et oleks pidanud kleite sellepärast juurde ostma. ma ei ole kunagi nii palju kleite kandnudki kui selle aasta jooksul! muu hulgas lahendasin selle käigus müsteeriumi lasin endale õpetada, miks ma olen kohanud liiga palju noormehi, kes alati ust lahti ei tee – kleidi kandmine muuseas ei ole õige vastus. päris ise õppisin selle käigus ka mitu asja nii enda kui maailma kohta ja… ma ei saa öelda, et ma muidu praegu siin ei oleks, aga hea hulga julgustust ja enesekindlust sain kohe päris kindlasti. mõnikord vist läheb lihtsalt vaja seda, et keegi teine täiesti konkreetselt ja ebaglamuurselt ütleks: “kuule, sa oled tark tüdruk, kas sul kopp ees ei ole või?”

10562656_10152321183597286_8738836292341060603_oja peaaegu kolm kuud sellest aastast olin ma eestist ära, mis on kindlasti senise elu rekord (ja juba purustamisel, muidugi). plaane tegin samas käigu pealt ja üle ühe korra jagasin mõnepäevase etteteatamisega kõik oma tööpäevad laiali, sest kogu aeg arvasin ennast paari kuu pärast stockholmi kolivat ja kes siis endale niimoodi lennupileteid ostaks – välja arvatud siis piletid new yorki, algusega stockholmist. sellegipoolest olin sellest aastast kokku seitse nädalat puhkusel (viimased kolm palgata, muidugi, also pronounced as töötu) pluss neli nädalat komandeeringus, nii et jõudsin lisaks oslole ja new yorgile käia veel bulgaarias, roomas, riias ja helsingis. aasta spontaanse teo auhinna saab nendest muidugi rooma, mis on õnneks ka umbes asi, millest ma suve jooksul kirjutasin. bulgaariasse ei läinud me muidugi palju vähem spontaanselt ja see oli kindlasti aasta parim puhkus selle sõna kõige otsesemas tähenduses, sest mitte kuskil mujal ei saa a) seda teha nii süüdimatult b) kolme euro eest kilo oliive ja mõnekümne sendi eest hunnikut dolmad c) 15 euro eest sõita taksoga linna, juua viis kokteili peatänava lokaalis, siis peatänava otsas asuvas rannabaaris ja sõita seejärel taksoga koju. aasta parima reisi tiitli on sellegipoolest ära teeninud new york, mis sellega seoses on ehk ära teeninud ka selle, et ma 1000 pilti läbi vaatan ja nendele kaks rida juurde kirjutan… ükskord. hoolimata sellest, et nii palju juhtus, olen aasta jooksul nii vähe kirjutanud ka muuseas täpselt mitte kunagi.

10686991_10152326570522286_4405130005117148594_nja kuigi suur osa sellest aastast oli üks tõeline “may you live in interesting times”, näitab lihtne arvutus, et sellesse aastasse pidi mahtuma ka umbes üheksa kuud peaaegu tavalist tartu-elu… what, kuidas? kuhu?

3

autist hakkab kohanema

kuigi mul oli oslosse kolides parem turvavõrgustik või stardipositsioon kui nii mõnelgi teisel väljamaale kolinud inimesel – nt selles mõttes, et ma ei pidanud esimesel õhtul hostelis kohvri otsas nutma ja järgmisel päeval minema linna peale cv-sid jagama -, tunnen ma alles nüüd, et tegelikult oli see keskkonnavahetus ikka väsitav küll. terve detsembri ei suutnud ma mõelda isegi sellele, et metroosse võiks raamatu kaasa võtta ja ainus võimalus oli klappidest kuulata midagi, mille iga noot mul peas on. rääkimata siis, et vabal ajal oleks tahtnud teha midagi sellist, mis emotsioonide üledoosile veel kaasa aitaks.

nüüd on mul aga esimest korda tunne, et elu hakkab normaalseks muutuma. ma ei tea muidugi, kas ma oleks valmis midagi päris uut tegema, aga õnneks on mõned viisid vaba aja veetmiseks käinud minuga kaasas rohkem kui pool elu ja vabalt andis need ka siia kaasa võtta. või noh, kas just vabalt: tallinna lennujaamas sain kahes letis pahandada, et ma lumelauale kohta ette ei broneerinud (“aga kuidas ma teada saan, kas see mahtus lennukile? pagasilindilt lihtsalt vaatan, kas tuleb või?” – “jah.”) ja just meie linnaosa spordiklubid pakuvad ainsa liitumisvõimalusena sellist paketti, millega käib kaasa terve skandinaavia ja mõistagi vastav hind… aga tehtud see nüüd on.

normal

ja spordiklubi on kõige parema teenindusega koht, kus ma oslos siiani käinud olen. ma olen juba vaikselt harjunud selle immigrandieluga, kus pangakonto avamine võtab mitu nädalat ja spordiklubiga liitumisest ootasin umbes samasugust kadalippu, aga ei. ühel õhtul internetti rullides avastasin viimast päeva kehtiva pakkumise, et esimesed kaks kuud maksavad täpselt null krooni ja kaks kohtingut personaaltreeneriga antakse ka kauba peale. järgmisel päeval helistati, öeldi, et pakkumine küll ametlikult enam ei kehti, aga loomulikult me teeme sulle ikka samasuguse ja tule aga kohale. vahelduse mõttes ei küsitud isegi norra isikukoodi ega passi – pärast seda, kui pank mu id-kaardi ära põlgas, olen siin passi hakanud muidugi igaks juhuks kaasas kandma (välja arvatud üks kord sellel reedel, kui ma rahakoti koos kõikide dokumentide ja muu maise varaga kontorisse luku taha panin, ja pidin siis välja minnes laenama endast 5 aastat noorema R id-d. kes oleks kunagi arvanud, et ma pean hakkama ennast baari minnes nooremaks valetama?)…

aga thank god trennide eest, mis igal pool maailmas ühesugused on: bodypump on ikka bodypump ja kui ma ka ühtki sõna norra keelt ei oskaks, teaksin ikka täpselt, mida tegema peaks, ja nii palju oskan tegelikult vabalt, et aru saada lausetest “suurenda raskust kaks-kolm korda” või “kaheksa veel!”. personaaltreeneriga kohtun ehk siis, kui mingi rütmi juba saavutanud olen ja pool treenerit on mul virtuaalselt niikuinii olemas – satsi app ei ütle mulle mitte ainult seda, mitu korda ja missugusesse trenni ma nädala jooksul veel minna võiksin, vaid jagab lahkelt ka retsepte igaks toidukorraks. tänast lasanjet, mille sees oli umbes pool kilo juustu, see app muidugi ei soovitanud, aga pärast mäepäeva tundus see parim idee maailmas.

et jah, autisti teine lõbustus on vinterpark ja et ma olen niikuinii viimastel aastatel harjunud mäel olles klapid peas omas maailmas ja omas tempos hängima, on seal üksi käimine täiesti okei. eriti okei on see aga sellepärast, et neljaste liftide juures on single kø ehk midagi just minusugustele: mitu korda kiiremini liikuv järjekord nendele, kellele ei ole oluline üles sõites sõbraga juttu rääkida ja kes on valmis kolmestest seltskondadest tekkivaid auke täitma. miks kõik seda ei kasuta, ei saa aru. samamoodi ei saa aru sellest, kuidas ma täna hommikul sain korraks üldse mõtelda, et magasin nii kaua ja kell on juba nii palju ja äkki ikka ei viitsi minna – kohale jõudes tuli välja, et öösel on umbes pool meetrit lund sadanud, nii et sain ühe elu parimatest puudripäevadest ja homme valutavad raudselt jälle mingid täiesti uued lihased.

ja mõnus osa on see, et kuigi mu sõbrad tegid nalja, et üle paari nädala ma autota vastu ei pea, on siin linnas ühistransport tõesti inimeste jaoks, mitte selleks, et bussijuhtidel oleks töö. rong voksenkollenisse läheb minu maja eest iga 15 minuti tagant ja eranditult igal rongil on vastas buss, mis viie minutiga mäele viib. kui mägi on lahti kümneni, toob viimane buss tagasi 22:20, kui mägi on lahti viieni, siis 17:20, varem pole mõtet, siis peaks ju liiga kaua rongi ootama. nii lihtne, nii loogiline ja eestis miskipärast ikka nii võimatu – tartust otepääle sõidab buss tund aega ja otepäält kuutsemäele ei saa minu teada endiselt. aga siin ma suudan vabalt ilma autota elada ja mäelt tulles on eriti mõnus lumelauasaabastega lihtsalt rongi astuda ja lasta ennast maja ette sõidutada. aa, kas ma juba mainisin, et see on osa linnatranspordist, mille kuukaart mul juba niikuinii olemas on? selle taustal ei saa ma muidugi aru, miks ma täna päevapileti asemel vinterparki hooajakaarti ei ostnud…

0

talvepuhkus

2_1

kui aeg kavatsebki nüüd samas tempos lendamist jätkata, saab 2015 läbi veel enne, kui ma möödunud aasta kokku jõuan võtta. see, et suuremat muutuste aastat mu elus siiani vist olnudki ei ole, ei tee asja muidugi väga palju lihtsamaks ka – kui keegi oleks mulle aasta tagasi öelnud, et 23. detsembril olen ma üks nendest, kes jõuludeks norrast koju lendab, aga isegi mu kodu pole enam seal, kus ma olen alati arvanud seda olevat, siis… siis ma ei tea. samas olen ma selle aasta jooksul jõudnud vist piisavalt karastuda, et ei tundunudki maailma kõige imelikum minna jõuluks ühte kohta, mida ma olin varem näinud ainult ühe korra (ja siis oli seal ainult neli valget seina) – et meil on ju see va muutuste aasta, siis selle aja jooksul, kui mina ennast oslos sisse seadsin, suutis mu ema ka nimelt kolida. ja kuigi meie väikesest perest elabki eestis nüüd ainult ema, kes ähvardas juba mitu nädalat ette, et kuuske ta sel aastal küll tuua ei kavatse, olid need ähvardused täiesti alusetud ja kõik oli täpselt nii nagu peab.

mu vähene ausalt välja teenitud jõulupuhkus möödus muidugi ka liiga kiiresti ja kui meil poleks juba üle kümne aasta traditsiooni sõpradega üks suur ühine jõulupidu maha pidada, polekski vist peaaegu kedagi näinud. nüüd muidugi nägin kõiki korraga ja ega niimoodi kellegagi päriselt rääkida ei jõua – seega tahaks öelda, et järgmisel korral lähen kindlasti pikemalt ja võtan rohkem aega… samas tean juba väga hästi, et järgmisel korral lähen umbes 48 tunniks oma sünnipäevale, kuhu kutsusin 18 inimest. erinevalt jõulupeost kaalun aga sünnipäeval vähemalt varianti kaamera kotist välja võtta; seal tegin nimelt täpselt null pilti ja niimoodi võib napilt sellegi ära unustada, missugused need sõbrad täpselt välja näevad.

4

suure jõulupeo peamine miinus on muidugi ajastus – juba mitmendat korda on see häda, et kui üks peab 27. detsembril pidu, siis aastavahetusel seda keegi enam teha ei taha ja parim mõte tundub umbes peikaga kahekesi maale minna. minu elu tegi see sel aastal muidugi natuke lihtsamaks, sest pühade vahel pidin oslos tööd tegema, aga juba oktoobris oli ainus variant teist korda koju tulla vähemalt ühe vahemaandumisega, aga umbes kaheksa tundi, aga 500 euro eest. seega ostsin ma hulga vähemate eurode eest hoopis aastavahetuseks pileti oslosse oma emale, keda ma aasta lõpus küll kõikidest inimestest niikuinii kõige rohkem nägin, aga kes sellegipoolest võiks ju teada, missugune mu oslo-elu nüüd välja näeb. tänu sellele nägin ma ka ise natuke rohkem, missugune see mu oslo-elu täpselt on, sest üksi tutvun ma peamiselt kodu ja kontoriga ja linna vaatan maa alt. ega me peale kohustusliku turistiringi linnas ja holmenkollenis midagi väga teha ei jõudnudki, aga esimest ja viimast korda tegin ma ise seda kevadel, kui mind kaheks nädalaks siia komandeeriti ja ausalt öeldes on see maapealne linn valges päevas endiselt päris ilus… nii et rohkem võiks mul neid külalisi käia ausalt öeldes. kahtlemata oleks lihtsam sõpru ahvatleda külla tulema, kui ma elaks suvises bulgaarias oslo asemel, kus eesti käsitööõlle hinnale euro juurde pannes saab umbes purgi carlsbergi, aga õues on külm ja pime, ent.

5

0

everyone has so much to say they talk talk talk their lives away

teate seda, kuidas kaitseväest linnaloale saanud sõbrale või värskele emale hakatakse ette heitma, et nad seltskonnas ainult ühest teemast räägivad? ma olen alati püüdnud neid kaitsta, sest tegelikult räägime me kõik peamiselt sellest, mis viimastel nädalatel või kuudel aktuaalne on olnud, ja kui üks ongi veetnud oma viimased nädalad samblikutes roomates, siis ei saa ju selle jagamist ometi keelata…

aga kui ma aru sain, et viimastel nädalatel ma millestki muust kui töö enam rääkida ei oska, hakkas küll natuke hirmus. long story short on ainsad inimesed, kellega ma siin vabal ajal suhtlen või keda üleüldse tunnen, ka ju mu töökaaslased, ja ootamatult oleme me sattunud 20 aastat funktsioneerinud süsteemist teise riiki firmat üles ehitama, nii et eks see ole jälle inimlik ja loogiline ja tööjuttude lõppemist ei ole lähitulevikus karta, aga… eriti just praegu peaks siis teadlikult mõtlema sellele, et elus on midagi muud ka.

kui me eile R ja J-ga otsustasime, et nüüd on igasugune töö mainimine keelatud (seda õppisin suvel ühelt oma teiselt J-tähega sõbralt, kellega limiidiks oli esimene õlu – pärast seda enam ei tohtinud), oli alguses päris imelik, aga see toimis. mõttelisi kollaseid kaarte jagasime muidugi ka selliste väljendite eest nagu “kuldne kesktee” (sest kuld) ja paar korda oleks me kõik ikka punase ka ära teeninud, aga sellegipoolest oli see konkurentsitult kõige normaalsem laupäeva õhtu, mis mul siin olnud on. ja kuigi me tunneme üksteist ainult sellepärast, et koos tööle sattusime, saaks ju juhtuda ka niimoodi, et millestki muust ei olegi rääkida ja uksest sisse astudes ei ütle sõbrad esimese asjana, et ma olen nende lemmikinimene, sest kuulan üle köögi kings of leonit ja teen süüa (soe söök on meie kandis nimelt defitsiit ja standardid on nõnda madalad, et isegi keedumuna annab napilt mõõdu välja… seekord tegin muidugi kogemata R lemmikpastat, nii et vist olen lemmikinimene kuubis).

nüüd tuleb üle elada veel poolteist päeva seda, millest ei tohi rääkida, ja siis saan lõpuks oma ausalt välja teenitud lühikesele jõulupuhkusele – juba 48 tunni pärast olen tallinna lennujaamas! jah, ma tean, et alles ma olin kolm nädalat new yorgis, aga see tundub nagu üks hästi kauge unenägu, sest need viimased kolm töönädalat võrduvad panustatud energiat arvesse võttes… no vähemalt kolme kuuga tartus.

10863492_10152530525727286_363800523_n

0

kolimispäevil

saan iga päev mõnelt sõbralt pahandada, et pole endast üldse elumärki andnud, aga… aega ei ole. see on muidugi ammu teada, kui väga ma misiganes olukorras seda ettekäänet vihkan, aga eile näiteks rääkisin marisega ja tunnistasin üles, et new yorgist saati pole ma küünelakki maha võtnud – paar korda olen ainult üleriietes esikupõrandal istudes juurde pannud ja seejärel metroos kuivatanud. rõve, ma tean, aga selle taustal võib ajapuudust peaaegu isegi uskuma jääda?

iga päev 12 tundi tööd ma muidugi enam ei tee nagu siin senini kombeks on olnud, aga oskust kell 5 pastakat nurka visata ja koju minna ei ole meil kellelgi ja viimane koosolek kestis jälle hea tava kohaselt poole üheni öösel. pühapäeval pärast maandumist õnnestus mul jetlagi ja reisiväsimusega needsamad 12 tundi aga hoopis kolida ja valmis me sel päeval ei saanudki – isegi minu enda maine vara on pooleteise kuuga ootamatult paljunenud, aga T-l oli lisaks sellele korteritäis mööblit, mis asja mõnusamaks kulgemiseks oli oslost umbes 40 kilomeetri kaugusel laos, samas viib meie välisukse ja liftini kaks keskmisest pikemat treppi, aga diivan ei mahtunud lifti pekstes ka mitte. nüüd, kus enam kaste ei pea tassima, olen ma muidugi ääretult rõõmus, et tal on olemas kõik pesurestist riivini, sest kolm nädalat palgata puhkust new yorgis ja elu nullist alustamine napilt maailma kõige kallimas riigis omavahel ikka väga hästi kokku ei sobiks. siiani on mul läinud täpselt nii hästi, et ainsa suure asjana pidin endale ostma voodi ja kui õnnestuks seal rohkem aega veeta, poleks õnneks rohkem vist vajagi (kui, siis ainult öökappi :)).

adventigatahes oleme nüüd juba natuke üle nädala majorstuenis elanud ja vaikselt pesa pununud. pilt jätab meie eelmisest pühapäevast paraku petlikult idüllilise mulje – õhtusöök ise oli muidugi suurepärane, aga kui köögileti asemel oleks ma pildistanud enda seljatagust, oleks avanenud pilt söögilauale, mille ees, taga, all, peal ja kõrval on mitukümmend banaanikasti ja nende vahel omakorda kunstipärased kuhjad näiteks pikendusjuhtmetest, kruvikeerajatest ja kilekottidest. praegu on anonüümsete ületöötajate elutoas seis täpselt samasugune, aga võib-olla juba järgmiseks advendilõunaks (mis on: homme) oleme me lahtipakkimisega päriselt ka valmis. praegu lähen ma küll jälle tööle, aga pühapäeviti siin õnneks tõesti tööd ei tehta… ja kuigi kõik armastavad alati rääkida sellest, mis nende elus parasjagu aktuaalne on, siis peaks pühapäeviti kodus igasuguse tööst mõtlemisegi ära keelama. praegu on seda küll raske uskuda, aga elus on tegelikult muud ju ka.