2

et oleks kõigil suvi ja sõbrad

231

väike pildiseeria tõestamaks, et kui päev otsa on möllanud magnettorm, aitavad sõbrad ja rand tuju parandada rohkem kui spordiklubis higistamine. haakub ka selle teemaga, millest rannas rääkisime: nimelt kujutame miskipärast ette, et fööni ja ripsmetušiga võiks kodustes tingimustes saavutada kümne minutiga sarnaseid tulemusi nagu tibidel ajakirjakaanel, kellega on tunde vaeva näinud juuksur, meikar ja stilist. samamoodi kujutame ette, et oma viis aastat vana canoni kere ja ameeriklase vana objektiiviga võiks teha samasuguseid pilte nagu fotograaf, kellel on kaasas kaks stuudiovälku ja neid peegeldav assistent. aga! kõik pildid on otse kaamerast ja igasuguse filtrita!

Advertisements
0

ükskord hipi, igavesti hipi

 

kuigi me oleme ka muidu trendikad idunäksijad, räägin praegu hoopis juuste värvimisest – pärast hennamaailma avastamist tundub võimatu tagasi poe- või salongivärvide juurde minna.

üks päris hea põhjus on muidugi see, et henna on nõnda võimas püsivärv, et peale kääride selle eemaldamiseks muud vahendit vist polegi (vb ka žilett), aga sellest napilt parem on juuste silmaga nähtav rõõm ja juuksevärvidele spetsiifilise söövitava haisu puudumine. alla tuleb muidugi neelata see, et järgmised paar pesu lõhnavad märjad juuksed nagu heinad, aga vähemalt ei näe need heinte moodi välja. eks neid asju on muidugi veel, mis alla tuleb neelata. mitte kunagi ei suuda me koju piisavat varu osta, nii et iga kord hakkab  natuke kiire tellimuse kätte saamise ja värvi küpsema panekuga. ja mitte ainult see küpsemine ei võta aega 12 tundi – kui tavalisi uusi ja innovaatilisi värve hoitakse peas võib-olla 15-20 minutit, peab hipimütsiga (toidukile + rätik + mõnikord ka nende vahelt vaaiiikselt-vaaiiikselt allanirisev pruunikasroheline ollus) ennast kaunistama vähemalt tund, aga parem oleks kaks. ja eriti vastik osa on veel vannitoa koristamine.

henna

ja see on kõik ikka seda vaeva väärt. paar aastat tagasi polnud ma veel oma segu ideaalilähedaseks timminud ja kui mitu korda järjest tulemus mu jaoks liiga punane oli, tõmbasin paruka suurest vihast mingi vahtvärviga üle ja seejärel köhisin natuke aega kopsust tükke välja – ja see toon polnud isegi blond, mille puhul selline ammoniaagisisaldus oodatav oleks. never again.

ja nüüd on katsed ja eksitused mind nii palju õpetanud, et piisavalt tumeda ja külma pruuni tooni saavutamine on täiesti võimalik. sedasama rohelist mäda pähe määrides, mhmh. eks see tulemus on igaühe peas natuke erinev, aga soovijatele võin alati nippe ja trikke jagada!

0

kolm komplekti pilte nädalavahetusest

nädalavahetus algas mõistagi juba reedel. et natuke liiga tihti on minuga juhtunud sellist asja, et ma pean autosse lükkama kolmemeetriseid laudu (viimati: kolmapäeval), alustasime reede hommikut hoovis saagimistöödega. seega õnnestus lisaks natuke lühematele laudadele autosse mahutada ka odav tööjõud minu kolme lemmiksõbra näol ja grillimistarvikud nende rõõmustamiseks – sõit viis meid nimelt maale kaevukaant ehitama.

kaev

kuigi yrno ähvardas eelneval päeval kogu meie suurejoonelisele plaanile jalga tulistada, õnnestus kõik paremini, kui uneski loota osanuks. mõistagi sai valmis kaevukaas, aga selle kõrval valmisid grillil rukkiburgeri vahele uhked pifid – ja samal ajal, kui noormees saagis ja kruvis, õlitasime meie, samuti pifid, sääred sisse ja grillisime ennast 27-kraadise päikese all. nalja tegime vist ka, alustuseks näiteks selle üle, kuidas kaevu vaadates oli võimalik näha enda tulevast (no vähemalt nendel, kelle tulevane samuti samal ajal kaevu vaatas), ja siis päris palju ka enda üle, sest me oleme märkamatult jäänud nõnda vanaks, et ringreis ümber krundi teemal “siin on pojeng ja siia ma kaevasin maasikapeenra ja siin kasvavad meil tulbid” on: põnev.

vinevine2

linnas pesime varbad mullast puhtaks ja läksime vinesse, mis sooja suveõhtu puhul oli ka teiste linlaste jaoks populaarne valik – nii laudade kui toolide taburettide saamiseks pidi napilt järjekorras seisma. aga raske on pahaks panna, endiselt on tegu tartu kõige parema lokaaliga, kus familiaarsus pole head teenindust alla neelanud (ja ka mitte vastupidi).

volga77

ja nagu see pilt juba vihjab, ei saanud nädalavahetus vinega veel sugugi läbi,    laupäeval käisime veel volgas vaatamas ja kuulamas, kuidas meie kuus aastat eksiilis olnud klassiõde vahepealsete aastatega artistiks on küpsenud.  natuke kahju, et publiku hulka mõjutasid umbes sellised asjad nagu paduvihm ja eurovisioon, aga mul on küll hea meel, et meil endil oli hea ettekääne teha midagi muud. veel on mul hea meel selle üle, et vaikselt juba tekib harjumus kaamerat küla peale kaasa võtta! kirjutamisharjumusest täna: ei räägi.

volga7

3

hello kitty!

cat

nagu näha, on meil kass. tavaliselt olen ma venna pikemate reiside ajal kantseldanud maitsetaimi ja vähemalt ühel korral lõppes see nii, et läksin päev enne peremehe saabumist turule ja ostsin uued. erinevalt taimedest annab kass aga ise märku, kui tal kõht tühi on, nii et seekord tundub olukord soodsam – ja kui meie mõlema mälust kustutada autosõit uude koju, pole tal põhjust protesteerimiseks olnud. no miks peakski, kui sul on ronimiseks nõnda uhkd laetalad ja päeval pikutamiseks kamin, kust avaneb vaade tervele objektile, boonuseks vahepeal suisa neli kätepaari, kellelt pai või kiisueinet norida? nuriseda oleks ju patt.

arvestades seda, et tüüp eriti pätti ei tee, ennustan nurinat alles siis, kui ükskord kassi tagasi peame andma. siiani on ainsad pättused umbes sellised, et ta üritab meie ürgvana diivani külge küüsi teritada (võib-olla saab aru, et ühes eelmises kodus oli see tema diivan ja siis küll lubati?) ja ühel hommikul tahtis pai norida samalt käelt, mis samal ajal kohvitassi hoidis – loogiliselt järgnenud äparduse peale tegi aga sellist nägu, et ma poleks üldse imestanud, kui ta oleks ise läinud köögist lappi tooma.

cats

umbes sama vahva uudistoode on ka mu uus objektiiv: üks ef 50mm f/1.8, mis ebays ameeriklase vanana maksis peaaegu poole vähem kui meie fotopoodides.  nüüd saab ka pimedas toas kassi pildistada! või sööki või sõpru või misiganes peaks ette jääma ja huvitav tunduma. kui keegi ainult need pildid minu eest arvutisse tõmbaks – väga kiiresti oleme ära harjunud selle maailmaga, kus otse sündmuskohal pilte sotsiaalmeediasse tulistatakse… sellepärast ka väikese hilinemisega: kass. tore, et tulid meid rõõmustama!