0

maria kristina merivälja

 

juuli ja augusti töötundide arvu vaadates võiks see suvi (mis lõppeb homme. what, kuidas?) mulle meelde jääda sellena, kus ma kontorist väljas ei käinudki – või kui, siis lõuna ajal söömas. tegelikult jääb see vist meelde suvena, kus peaaegu iga töömaratoni lõpus pakiti auto piffe täis ja võeti suund põhja poole. noh, ja lisaks sellele on see muidugi selline meeldejääv suvi, kus kaks kuud pole kodus pesta saanud, aga vannitoasaagast kirjutan ma ehk ühel teisel korral, no näiteks siis, kui lisaks before’ile on võimalik pildistada ka afterit. 

merivalja2

igatahes tegime nädalavahetusel enne taasiseseisvuspäeva jälle oma tavalist, mina istusin reede õhtul kella üheksani tööl, pifid ostsid samal ajal õhtuks romantilisi snäkke ja juba keskööl olime meriväljal. see, et õhtul ära tõmblesime, tähendas ka ainulaadset võimalust magada ennast sisse, välja ja võib-olla ka karuks, lisaks jõudsime enne peoettevalmistusi ka mõnuga aeleda ja multikaid vaadata. et jah, korraldasime ühe väikese aiapeo, kus muu hulgas oli kolm uhket külalist välismaalt, istusime õues augustikuise kottpimeduse saabumiseni ja seejärel küünalavalgel veel natuke. parimad jäänused jäid hea tava kohaselt ka ööseks, nii et järgmisel päeval jätkasime aias pannkoogipeoga, võtsime ema rõõmuks maha ühe puu ja jätsime lahkudes külmkappi umbes kümme õlut.

merivaljamerivalja3

lisaks meie oma kaugetele külalistele sai sama pika nädalavahetuse raames tallinnas näha ka robbie williamsit. miskipärast mõtlesime ikka tükk aega, kas raatsime selle eest 71 juuti välja käia, aga ühel hetkel avastasime, et suvel vähe kodus olemine on tsaarile tulu toonud ja pere arvel on umbes-täpselt nii palju raha, et saab osta kolm piletit ja seejärel ikka kuu lõpuni koju süüa ja pesupulbrit osta. igatahes olid need juudid kõik suurepärane investeering, robbie on ääretult äge meelelahutaja ja täiuslikkusest jäi puudu ehk ainult see, et vähemalt meie ümber oli publik natuke mannetu… no ma ei tea, minu meelest on see paratamatu, et rahvamassis keegi vahepeal ette jääb või peale astub ja rahulikuks vaatlemiseks on ernesaksa kuju kõrval jälle kohti küll. aga noh, kui teised pidu ei teinud, tegime natuke nende eest ka.

no ja öösel panime jälle hullu, läksime koos kõigi teiste kontserdikülastajatega statoili burksi ostma ja juba kell kolm olime tartus oma voodis, et järgmisel hommikul uuesti töömaratoniga alustada.

robert

Advertisements
2

kuidas me klassijuhatajal külas käisime

oksake

ei kulunud kümmet aastatki, kui me võtsime vastu oma klassijuhataja kutse aiapeole, et rääkida, mis meiega keskkooli lõpust möödunud aja jooksul juhtunud on. et pilt minu klassikaaslastest ei erine koosseisu poolest mitte kuidagi pildist, mis kujutaks minu parimaid sõpru, ei õnnestunud mul küll eriti uut informatsiooni koguda, aga klassijuhatajal ehk siiski. minu parimad sõbrad selles muidugi osalised ei ole, aga vähemalt on meil kamba peale ette näidata üks komplekt kaksikuid ja seejärel veel kolm last; meie tähelend algas ikka pigem siis, kui rohkem või vähem lõpetatud haridusteed olid samuti tükkideks lahatud ja uueks teemaks oli see, missugust pätti me keskkooli ajal tegelikult tegime :P

pätimainet kindlustasime veel sellega, et olime need külalised, kes õigel ajal ei taipa koju minna – selle asemel sõitsime paldiskisse õlut juurde tooma, kaevasime mustlasvagunist välja noore peere elamu ja panime selle hoovi püsti. loodan, et ikka järgmisel aastal ka külla oodatakse – nagu juuresolevalt pildilt näha, ei jäänud üritusega isegi väga suurde miinusesse!

taaaara