0

kuidas me ennast terve suve pesta ei saanud

kui keegi oleks mulle juuni lõpus öelnud, et järgmine kord saan kodus pesta septembris, oleksin vist kohe kirstu roninud. õnneks ma seda ei teadnud, seega suutsin ikka elada nii kaua, et näha, kuidas peaaegu kõik on valmis! kui oleks taibanud eile rätikutele toru ära osta ja kui ainus aktsepteeritava välimusega lamp poleks maksnud 95 eurot, olekski vist päris kõik. kõik. valmis. täiesti uskumatu lugu ikka – iga kord vannituppa minnes üllatun ja kui kohale jõuab, et pesemiseks tuleb kõigest rätik kaasa võtta ja uksest sisse astuda, teen teel väikese võidutantsu. võrdluseks: terve suve pidime me kaasa võtma rätikud, šampoonid-palsamid-koorijad-kreemid-harjad-föönid, pakkima need autosse ja sõitma mõne sõbra tühja korterisse, vajadusel ka keset ööd, kui me jälle kuskilt metsast koju tagasi jõudsime.

vannikas

kuigi eelmisel vannitoal oli ka peale vaadates mitu suurt puudujääki – põranda kalle oli näiteks pigem trapist eemale kui selle poole, plaadid olid viltu ja dušši eraldas ümbritsevast maailmast täpselt mitte miski -, on selge, et vabatahtlikult ma seda jama ette ei võtnud. inimesed, kes vannitoaremonti ette planeerivad, on muidugi enamasti selle tarbeks raha kõrvale pannud ja tõenäoliselt sebivad endale ka ehitaja, kellel samal ajal sada muud objekti käsil pole, aga ikkagi oli see kõik päris kohutav. ja kohutav oli ka see, mis nende viltuste plaatide alt välja tuli. kõik algas ju ühest august seinas ja hetkeks tundus, et kui see kinni lappida on kogu maailm päästetud. tegelikult oli aga see auk tagajärg, mitte põhjus, miks naabri laest vett tilkuma hakkas – põhimõtteliselt oli vesi nõnda kaua põranda alla voolanud, et kõik oli läbi vettinud, kõik tuli põrandataladeni puhtaks lõhkuda, mõned nendestki välja vahetada ja sinna otsa nullist uus vannituba ehitada. sellest, kui mitu korda lootusetu ahatus ja nutt kippus peale tulema, ei tahagi nagu enam rääkida, sest nüüd on kõik möödas. läbi. valmis. makstud. no siiamaani ikka ei usu.

kontrastiks ülemisele pildiseeriale: esimesel pildil üks minu lemmiketappidest, teisel see auk, millest kõik algas.

koll

Advertisements
2

elan linnas ma ja kardinad on öösel akna ees*

marise viimasest tartu urgastele pühendatud postitusest oli täielikult puudu üks koht, kus tema tõepoolest ametlikult ei elanud, aga mida meenutades me siiski aeg-ajalt kasutame lauseid nagu “mäletad, kui me kastanis elasime…”. üürileping oli küll minu nimel ja samal ajal elas masa ise ikka veel võru tänaval kamleshi käpa all, aga juba aegade algusest on üksikud inimesed koos asju teinud. sellel perioodil olid need asjad peamiselt pesu pesemine – sest mul oli pesumasin! – ja sada rooga suvikõrvitsast, sest mul oli väike punane kia ja juba siis käisin ma regulaarselt ulilas raksus.

igatahes oli mul kastani tänaval 25 ruutmeetrit kollase vahemere-vaibiga köögi, pisikese pimeda toa ja veel väiksema vannitoaga, mis samas ei tähenda, et sinna poleks mahtunud kõvasti külalisi. nende saabumise ajaks pidi muidugi trennikoti statsionaarselt kohalt köögitoolilt vannituppa pesukorvi peale tõstma ja köögikappidele ligi pääsemiseks pidi omakorda keegi püsti tõusma, aga mis siis. vähemalt esimesel aastal sai seal ikka tehtud väga mitu head nalja ja väga mitu head pidu: üks mu lemmikutest ehk kõige-kõige esimene, kus me köögipõrandal isamaalistel ainetel laulda räuskasime ja loo vaheajal tänavalt spontaanse aplausi pälvisime.

20ja21

ükskord, kui himosel käisin, avastasin koju saabudes, et kirvemõrtsukas on laua peale torti jätnud ja üldse elasin kastanis nõnda kaua, et jõudsin seal pidada lausa kaks sünnipäeva (20. ja 21.) – ainult tähtveres olen selle praeguseks vähemalt kuu või kahega ületanud ja veel kauem kolimisest pääsenud.

madiken

ja selline külaline käis mul kastanis ikka päris-päris palju – tõestusmaterjaliks tuhat pildiseeriat seina taustal. see kõik muidugi ei tähenda, et ma tegelikult poleks seal üle elanud kaks päris kohutavat talve. esimene oli väga tore umbes selle hetkeni, kuni mind kuutsemäelt kiirabiautoga koju toodi, nii et sealt edasi pikutasin päris pikka aega voodis ja mõtlesin iga kord pikalt ja põhjalikult, kas ja kui palju ma tegelikult tahan kööki või vannituppa minna… teine talv oli veel kohutavam, peaaegu kõik mu sõbrad olid vahetusaastal ja ise olin esimest korda elus tööle läinud, ainsaks lõbustuseks argipäevases tartus olid anu, trenn ja see, kuidas me pärast trenni regulaarselt kolmeliitriseid veinikanistreid koju kärutasime. või umbes nii. igatahes tundus pärast seda viimast talve loogiline ja ainuvõimalik masaga koos vanemuise kolida.

aa, oli mul seal umbes selline. ilmselgelt olin koristanud, miks muidu pildistasin:

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

___
* üks legendaarne nali, mis on siiamaani naljakas, sest neid kahte asja korraga ei ole minuga juhtunud: mitte kunagi. kui veel emme ja issiga elasin, ei elanud linnas, ja tartus ei ole mul üheski kodus kardinapuu seina küljes püsinud. tähtverre pole ma neid isegi aplikeerida üritanud. aa, ei! vanemuises olid küll kardinad küll, aga ma ei tea, kas kuuest aastast üks nüüd midagi päästab. eriti, et need kardinad vahepeal põlema läksid.