3

meil on aega tegelt nagu vanasti, lihtsalt elu on keerukam

vanast harjumusest ostan endale iga aasta alguses kalendri, aga enamasti loobun selle kasutamisest umbes jaanuari teisel nädalal. käesolev aasta ei ole kahest nädalast muidugi oluliselt kauem kestnud, aga nüüd tundub mulle miskipärast jälle oluline, et kõik plaanid ka visuaalselt silme ees oleks. selles ei tohiks ju asi olla, et nüüd pean ma lisaks tööpäevadele ka keeletunde kalendrisse märkima – kuidagi olen ma ju kõik need aastad täiesti loogikavaba graafiku järgi vaheldumisi kahte kontorisse tööle jõudnud, asi siis needki veel meeles pidada.

to do nimekirju teen ma aga endiselt tööl kollastele märkepaberitele, mida ma tõelise infoajastu lapsena telefoni külge kleebin, nii et see kalender suudab mulle mõnikord jätta illusioone vabast ajast, mida mul, noh, tegelikult ei ole. et näiteks peoeelne tõmblemine ei kuulu mu lemmiktegevuste hulka, võtsin spetsiaalselt sünnipäevaeelse aja vabaks, et seda: mitte teha. seejärel vaatasin, et mul on ju nõnda kenasti kaks vaba päeva, millega jõuaks 31. jaanuari hommikuks ema juurde küpsisetorti sööma – juba mitu aastat on see poolkogemata juhtunud ja peaaegu võib seda ju traditsioonikski pidada.

eks siis pean leppima sellega, et pool sünnipäeva möödub väga glamuurselt selveri lettide vahel ja külalisi oodates lükkan ühe käega moppi ja teisega värvin ripsmeid, sest kui on miski, mis mulle tõmblemisest veel vähem meeldib, on see lause: “mul ei ole aega.” eks ma ütlen seda isegi tihemini kui tahaks, aga tegelikult peaks ennast ümber harjutama ja selle asemel ütlema, et see ei ole minu prioriteet. ma ju valetaksin, kui ütleksin, et mul pole viimastel nädalatel olnud aega trennis käia: et talv on lõpuks kohale jõudnud, olen sellele lihtsalt igal võimalusel eelistanud kas või üksi mõnda tundi munamäel. samasugune vale on see, et pole aega kodus korralikult süüa teha: kui see tähtis oleks, ei oleks vast nii, et lisaks hommikupudrule on siin majas kahe nädala jooksul tehtud kaks potitäit suppi ja erilise innovatsioonina filmi kõrvale ühed parmesaniga kanatiivad.

nüüd ei jõua ma aga vähemalt nädal aega mäele, nii et võib-olla astun isegi mõnel õhtul uue spordiklubi uksest sisse. kas pärast seda kodus süüa ka teen, ei julge igaks juhuks lubada.

jaanuar

Advertisements
2

kuidas ma uuesti õppima hakkasin

studerar

tegu ei ole fotolavastusega – kuigi aasta on kestnud vaevalt kolm nädalat, olen juba astunud esimese sammu mugavustsoonist välja ja õpin nüüd rootsi keelt. et koos tartu ülikooliga olen ma katkestanud suhted kogu ajutööga, mis nõuab rohkem pingutust kui “mida me täna õhtul süüa võiks?”*, on igasugune õppimine päris suur samm, uuest keelest siis rääkimata. seega tuli mulle päris suure üllatusena, et õppimisvõime polegi aastatega kadunud: kõigest kolme tunniga olen omandanud sellised elutähtsad fraasid nagu “palun üks tass kohvi”, “palun üks pudel veini” ja “palun üks gin tonic”, lisaks oskan lihtlausetega rääkida endast, oma päevast või perekonnast… individuaalõpet ja üldhariduskooli ei saa muidugi väga hästi võrrelda, aga ma arvan, et vene keeles samasuguse taseme saavutamiseks kulus mul kolme tunni asemel vähemalt kolm aastat.

kõikvõimalikud tänapäevased tehnikaimed, millest me 15 aastat tagasi unistadagi ei osanud, teevad muidugi ka praegu õppimist lihtsamaks. tänase päeva parim leid on näiteks quizlet, kus oivikud saavad endale sõnakaarte meisterdada (või vähem oivikud teiste omi laenata), mida arvuti kümnel erineval moel ette näitab või loeb. võrdluseks: kui me algklassides käisime, pidid lapsevanemad prantsuse keele tunde võtma, et kodus meie hääldust parandada, sest mõnel õnnelikul võis küll kodus olla internet, aga kas või youtube’i selles internetis ju polnud. (seega, ilmaasjata imestame, kui 9-aastane küsib, kas üheksakümnendatel olid olemas autod või telekad :D)

loodan igatahes väga, et vahepeal mälumaht ootamatult täis ei saa – samas tempos jätkates võiksin ju 30 tunni pärast vabalt maailma vallutama minna.

päeva trivia: kõik, kes arvavad, et prantslased oma numbrisüsteemiga on kõige ebamõistlikumad inimesed maailmas, ei ole veel kohanud taanlasi. kui prantslaste 70 (soixante-dix) on kuuskümmend-kümme, siis taanlaste 70 (halvfjerds) on kolm-ja-pool-kahekümnest. et elu lõbusam oleks, siis on taanlastel ka ühelised enne kümnelisi: 73 on näiteks treoghalvfjerds. kolm ja veel kolm ja pool kahekümnest. siit ka päeva küsimus: MIKS?
_____

* hoolimata näilisest lihtsusest on tegu väga keerulise küsimusega, väärib omaette sissekannet… ükskord.

4

you gotta have a dream

dreamhakkasin kirjutama sellest, kuidas mulle on alati meeldinud uusaastalubadused kui üks hea hetk mõtlemiseks, mis eelmise 365 päeva jooksul tegi sind õnnelikuks või mis pani sind kurvastama, ning mida teha, et järgmise 365 päeva jooksul oleks neid esimesi asju rohkem ja teisi vähem või üldse mitte… seejärel avastasin, et aastal 2011. olen ma pooled oma tänased mõtted juba kirja pannud:

mõtlesin siin ükspäev, kuidas ei saa päris hästi aru nendest, kes uusaastalubadusi vihkavad. eks ma olen muidugi lubanud lolli järjekindlusega igal aastavahetusel, sünnipäeval ja 1. septembril, et nüüd hakkan inimeseks ja siis seda mitte teinud, aga – vahepeal peab ju aja maha võtma ja mõtlema, kuhu sa oled jõudnud ja kuhu peaks edasi liikuma.

kole lugu on see, et iga aastaga muutuvad kriisid aina eksistentsiaalsemaks ja valikud olulisemaks. kui 17-aastaselt pole kuskile jõudnud ega tea veel päris täpselt, kus see kuski on, kuhu jõuda tahaks, pole lahti mitte midagi. 22-aastaselt pärsib see kahtlemata rohkem.

[…]

igatahes tuleks nüüd teada saada, millal ja miks kõik valesti läks, et saaks siis otsast remontima hakata. vaatasin muuseas just, mida ma endale lubasin 17-aastaselt, kui just oli saabunud 2007.

tsiteerin: “New year resolution? Olla igal hetkel selline, kellena ma ISE ennast näha tahan.”

küsin: mis sellest sai?

ma ju ei tea, kellena ma ennast näha tahan! sellepärast peakski seekord ebamääraste lubaduste asemel stiilis “uuest aastast hakkan õppima” seadma eesmärgiks arusaamisele jõudmise. senikaua peaks vist aga õppust võtma targutajatest, kes ütlevad, et parema alternatiivi puudumisel tuleb hästi teha seda, mida sa siiamaani teinud oled.

eks see on ju selge, et sihikindel olemiseks läheb rohkem vaja sihte kui kindlust – seega on minu uusaastalubadus ronida mugavustsoonist välja ja vaadata, mis maailmal mulle pakkuda on. küll siis need sihid ja unistused ka tulevad. edasi on juba kerge.