0

appi, üllatus!

kui ma saaks ise valida aega uute inimestega tuttavaks saamiseks, oleks minu esimene valik umbes nädal pärast uue sõbra sünnipäeva – lükkaks 358 päevaks edasi rasket mõttetööd, mida sõbrale kinkida olukorras, kus pudel viskit tundub liiga labane, aga rolling stonesi pilet jälle too much. seekord vedas niiviisi aga ainult uuel sõbral, et minu sünnipäevani oligi umbes-täpselt 358 päeva ja kingituseks saadud tulbid polnud veel vaasis närtsinudki.

minul vedas muidugi ka, et vahepeal ühele kolmandale mõttele tulin, sest viskijoomise jättis sõber mõneks ajaks ootele ja stockholmi rollingute piletid tulid müüki paar päevi liiga hilja; lisaks maksavad kõige odavamad neist 1995 kohalikku, meile arusaadavas rahas siis 226 eurot ja veel mõned sendid peale. ma ei suuda siiamaani otsustada, kas ma endalegi seda osta ihnan. ma olen muidugi praegu täpselt sellisel rock’n’rolli lainel, kus isegi koristamise taustaks vinüülide kuulamine tundub õige ja hea, ja hunt teab, kas nõnda vanad mehed veel kunagi lavalaudadel end näitavad, aga 226 eurot on ju umbes kolm korda rohkem, kui üks kontserdipilet maksta võiks…

kolmas mõte oli muuseas umbes samast väravast. kinkisin sõbrale the nationali “trouble will find me” vinüülina loomulikult, ja leidsin sellega ka vastuse, mida ma ise kõikidel järgmistel aastatel tahaksin sünnipäevaks, jõuludeks, naistepäevaks või näiteks lihavõttejäneselt. ega mul palju neid niikunii vaja ei ole, olen ju piisavalt autistliku loomuga, et suudan vabalt mitu kuud järjest kuulata autos üht mixtape’i ja kodus võib-olla mitte just ühtainust, aga umbes kolme albumit. sellel talvel näiteks peamiselt: the nationali.

postitartviies osa 21. sajandi sünnipäevakaardist ei mahtunud väga hästi pildile, aga see oligi midagi sellist nagu aeg-ajalt ikka albumite (või ka raamatute) kaantele kleebitakse: “eesti autistide ühing soovitab: selle talve album #1”

Advertisements
1

üks kuni mitu põhjust õnnelik olla

oo, kas vahepeal on märts alanud? minu blogi andmetel igatahes tundub, et mitte.

olen mitu korda mõelnud, et peaks ehk ka  projekti korras 100 päeva järjest õnnelik olema – kui igapäevaselt, -nädalaselt või isegi -kuiselt ei raatsi kolme lauset ritta seada, oleks vähemalt pilte, mille abil möödunud päevi meenutada. igapäevaste hetkede üle teadlikult rõõmustamisega tegelen ma viimasel ajal niikuinii, sest nüüd on enam-vähem kindel, et veel korra algavad kevadel peod ja veel üks toomingate aeg läheb tartus liiga ruttu, aga suvel elan ma juba hoopis ühes teises linnas ja hoopis teist elu.

sellepärast peangi nautima kas või selliseid pisiasju, et saan pooltel tööpäevadel süüa esiteks sõbraga koos ja teiseks valida napilt ükskõik missuguse tartu vanalinna söögikoha vahel, sest kuskil ei maksa päevapraad rohkem kui kolm eurot ja viiskümmend senti. seda, et takso ei maksa kunagi rohkem kui viis ja kui see ka juhtuma hakkaks, paneb juht taksomeetri kinni ja sõidab viimased 500 meetrit täiesti muidu. et isegi siis, kui kaubarongi taga ootama peab, ei võta töölt koju jõudmine rohkem kui 12 minutit. et mul on ülemus, kes hoolitseb selle eest, et mitte ükski naine ei peaks 8. märtsil tulbikimbuta koju minema. et mul on üks püsiklient, kes kirjutab kalendrisse kõik päevad, mil ma tööl olen ja toob mulle pihkvast trühvleid. et ma olen leidnud endale täiesti fantastilise rootsi keele õpetaja, kes pole mitte ainult meeldiv inimene ja hea pedagoog, aga kes kõige tipuks tuleb mulle koju köögilaua taha kätte. et koduteel on uus mikrobaar, mille valik võtab silme eest kirjuks. et talvepäevad minus üleüldse tekitasid vaimustuse eesti väikeste pruulikodade toodete pihta. et ma olen sellel talvel kuurist puid toonud ainult viis korda, sest seda teeb liisa peika, ja samal ajal teeb liisa näiteks kanakarrit või lasagnet – minu ülesanne on ainult sooja tuba ja sooja sööki nautida. et suusailma puudumine tähendab muu hulgas seda, et kordagi pole pidanud autot lumest välja kaevama. et mõned korrad on siiski saanud ka suusailma nautida. et üle tüki aja veini ja vinesse minnes pannakse ka teisel pool letti tähele, et mind pole ammu näha olnud.

pilte mul sellest kõigest küll praegu ei ole, aga selge on see, et 100 päeva järjest kas või ühe asja üle rõõmustada ei ole nii raske, kui esialgu tunduda võiks. peaksin vist pihta hakkama?