0

everyone has so much to say they talk talk talk their lives away

teate seda, kuidas kaitseväest linnaloale saanud sõbrale või värskele emale hakatakse ette heitma, et nad seltskonnas ainult ühest teemast räägivad? ma olen alati püüdnud neid kaitsta, sest tegelikult räägime me kõik peamiselt sellest, mis viimastel nädalatel või kuudel aktuaalne on olnud, ja kui üks ongi veetnud oma viimased nädalad samblikutes roomates, siis ei saa ju selle jagamist ometi keelata…

aga kui ma aru sain, et viimastel nädalatel ma millestki muust kui töö enam rääkida ei oska, hakkas küll natuke hirmus. long story short on ainsad inimesed, kellega ma siin vabal ajal suhtlen või keda üleüldse tunnen, ka ju mu töökaaslased, ja ootamatult oleme me sattunud 20 aastat funktsioneerinud süsteemist teise riiki firmat üles ehitama, nii et eks see ole jälle inimlik ja loogiline ja tööjuttude lõppemist ei ole lähitulevikus karta, aga… eriti just praegu peaks siis teadlikult mõtlema sellele, et elus on midagi muud ka.

kui me eile R ja J-ga otsustasime, et nüüd on igasugune töö mainimine keelatud (seda õppisin suvel ühelt oma teiselt J-tähega sõbralt, kellega limiidiks oli esimene õlu – pärast seda enam ei tohtinud), oli alguses päris imelik, aga see toimis. mõttelisi kollaseid kaarte jagasime muidugi ka selliste väljendite eest nagu “kuldne kesktee” (sest kuld) ja paar korda oleks me kõik ikka punase ka ära teeninud, aga sellegipoolest oli see konkurentsitult kõige normaalsem laupäeva õhtu, mis mul siin olnud on. ja kuigi me tunneme üksteist ainult sellepärast, et koos tööle sattusime, saaks ju juhtuda ka niimoodi, et millestki muust ei olegi rääkida ja uksest sisse astudes ei ütle sõbrad esimese asjana, et ma olen nende lemmikinimene, sest kuulan üle köögi kings of leonit ja teen süüa (soe söök on meie kandis nimelt defitsiit ja standardid on nõnda madalad, et isegi keedumuna annab napilt mõõdu välja… seekord tegin muidugi kogemata R lemmikpastat, nii et vist olen lemmikinimene kuubis).

nüüd tuleb üle elada veel poolteist päeva seda, millest ei tohi rääkida, ja siis saan lõpuks oma ausalt välja teenitud lühikesele jõulupuhkusele – juba 48 tunni pärast olen tallinna lennujaamas! jah, ma tean, et alles ma olin kolm nädalat new yorgis, aga see tundub nagu üks hästi kauge unenägu, sest need viimased kolm töönädalat võrduvad panustatud energiat arvesse võttes… no vähemalt kolme kuuga tartus.

10863492_10152530525727286_363800523_n

0

kolimispäevil

saan iga päev mõnelt sõbralt pahandada, et pole endast üldse elumärki andnud, aga… aega ei ole. see on muidugi ammu teada, kui väga ma misiganes olukorras seda ettekäänet vihkan, aga eile näiteks rääkisin marisega ja tunnistasin üles, et new yorgist saati pole ma küünelakki maha võtnud – paar korda olen ainult üleriietes esikupõrandal istudes juurde pannud ja seejärel metroos kuivatanud. rõve, ma tean, aga selle taustal võib ajapuudust peaaegu isegi uskuma jääda?

iga päev 12 tundi tööd ma muidugi enam ei tee nagu siin senini kombeks on olnud, aga oskust kell 5 pastakat nurka visata ja koju minna ei ole meil kellelgi ja viimane koosolek kestis jälle hea tava kohaselt poole üheni öösel. pühapäeval pärast maandumist õnnestus mul jetlagi ja reisiväsimusega needsamad 12 tundi aga hoopis kolida ja valmis me sel päeval ei saanudki – isegi minu enda maine vara on pooleteise kuuga ootamatult paljunenud, aga T-l oli lisaks sellele korteritäis mööblit, mis asja mõnusamaks kulgemiseks oli oslost umbes 40 kilomeetri kaugusel laos, samas viib meie välisukse ja liftini kaks keskmisest pikemat treppi, aga diivan ei mahtunud lifti pekstes ka mitte. nüüd, kus enam kaste ei pea tassima, olen ma muidugi ääretult rõõmus, et tal on olemas kõik pesurestist riivini, sest kolm nädalat palgata puhkust new yorgis ja elu nullist alustamine napilt maailma kõige kallimas riigis omavahel ikka väga hästi kokku ei sobiks. siiani on mul läinud täpselt nii hästi, et ainsa suure asjana pidin endale ostma voodi ja kui õnnestuks seal rohkem aega veeta, poleks õnneks rohkem vist vajagi (kui, siis ainult öökappi :)).

adventigatahes oleme nüüd juba natuke üle nädala majorstuenis elanud ja vaikselt pesa pununud. pilt jätab meie eelmisest pühapäevast paraku petlikult idüllilise mulje – õhtusöök ise oli muidugi suurepärane, aga kui köögileti asemel oleks ma pildistanud enda seljatagust, oleks avanenud pilt söögilauale, mille ees, taga, all, peal ja kõrval on mitukümmend banaanikasti ja nende vahel omakorda kunstipärased kuhjad näiteks pikendusjuhtmetest, kruvikeerajatest ja kilekottidest. praegu on anonüümsete ületöötajate elutoas seis täpselt samasugune, aga võib-olla juba järgmiseks advendilõunaks (mis on: homme) oleme me lahtipakkimisega päriselt ka valmis. praegu lähen ma küll jälle tööle, aga pühapäeviti siin õnneks tõesti tööd ei tehta… ja kuigi kõik armastavad alati rääkida sellest, mis nende elus parasjagu aktuaalne on, siis peaks pühapäeviti kodus igasuguse tööst mõtlemisegi ära keelama. praegu on seda küll raske uskuda, aga elus on tegelikult muud ju ka.