kolimispäevil

saan iga päev mõnelt sõbralt pahandada, et pole endast üldse elumärki andnud, aga… aega ei ole. see on muidugi ammu teada, kui väga ma misiganes olukorras seda ettekäänet vihkan, aga eile näiteks rääkisin marisega ja tunnistasin üles, et new yorgist saati pole ma küünelakki maha võtnud – paar korda olen ainult üleriietes esikupõrandal istudes juurde pannud ja seejärel metroos kuivatanud. rõve, ma tean, aga selle taustal võib ajapuudust peaaegu isegi uskuma jääda?

iga päev 12 tundi tööd ma muidugi enam ei tee nagu siin senini kombeks on olnud, aga oskust kell 5 pastakat nurka visata ja koju minna ei ole meil kellelgi ja viimane koosolek kestis jälle hea tava kohaselt poole üheni öösel. pühapäeval pärast maandumist õnnestus mul jetlagi ja reisiväsimusega needsamad 12 tundi aga hoopis kolida ja valmis me sel päeval ei saanudki – isegi minu enda maine vara on pooleteise kuuga ootamatult paljunenud, aga T-l oli lisaks sellele korteritäis mööblit, mis asja mõnusamaks kulgemiseks oli oslost umbes 40 kilomeetri kaugusel laos, samas viib meie välisukse ja liftini kaks keskmisest pikemat treppi, aga diivan ei mahtunud lifti pekstes ka mitte. nüüd, kus enam kaste ei pea tassima, olen ma muidugi ääretult rõõmus, et tal on olemas kõik pesurestist riivini, sest kolm nädalat palgata puhkust new yorgis ja elu nullist alustamine napilt maailma kõige kallimas riigis omavahel ikka väga hästi kokku ei sobiks. siiani on mul läinud täpselt nii hästi, et ainsa suure asjana pidin endale ostma voodi ja kui õnnestuks seal rohkem aega veeta, poleks õnneks rohkem vist vajagi (kui, siis ainult öökappi :)).

adventigatahes oleme nüüd juba natuke üle nädala majorstuenis elanud ja vaikselt pesa pununud. pilt jätab meie eelmisest pühapäevast paraku petlikult idüllilise mulje – õhtusöök ise oli muidugi suurepärane, aga kui köögileti asemel oleks ma pildistanud enda seljatagust, oleks avanenud pilt söögilauale, mille ees, taga, all, peal ja kõrval on mitukümmend banaanikasti ja nende vahel omakorda kunstipärased kuhjad näiteks pikendusjuhtmetest, kruvikeerajatest ja kilekottidest. praegu on anonüümsete ületöötajate elutoas seis täpselt samasugune, aga võib-olla juba järgmiseks advendilõunaks (mis on: homme) oleme me lahtipakkimisega päriselt ka valmis. praegu lähen ma küll jälle tööle, aga pühapäeviti siin õnneks tõesti tööd ei tehta… ja kuigi kõik armastavad alati rääkida sellest, mis nende elus parasjagu aktuaalne on, siis peaks pühapäeviti kodus igasuguse tööst mõtlemisegi ära keelama. praegu on seda küll raske uskuda, aga elus on tegelikult muud ju ka.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s