everyone has so much to say they talk talk talk their lives away

teate seda, kuidas kaitseväest linnaloale saanud sõbrale või värskele emale hakatakse ette heitma, et nad seltskonnas ainult ühest teemast räägivad? ma olen alati püüdnud neid kaitsta, sest tegelikult räägime me kõik peamiselt sellest, mis viimastel nädalatel või kuudel aktuaalne on olnud, ja kui üks ongi veetnud oma viimased nädalad samblikutes roomates, siis ei saa ju selle jagamist ometi keelata…

aga kui ma aru sain, et viimastel nädalatel ma millestki muust kui töö enam rääkida ei oska, hakkas küll natuke hirmus. long story short on ainsad inimesed, kellega ma siin vabal ajal suhtlen või keda üleüldse tunnen, ka ju mu töökaaslased, ja ootamatult oleme me sattunud 20 aastat funktsioneerinud süsteemist teise riiki firmat üles ehitama, nii et eks see ole jälle inimlik ja loogiline ja tööjuttude lõppemist ei ole lähitulevikus karta, aga… eriti just praegu peaks siis teadlikult mõtlema sellele, et elus on midagi muud ka.

kui me eile R ja J-ga otsustasime, et nüüd on igasugune töö mainimine keelatud (seda õppisin suvel ühelt oma teiselt J-tähega sõbralt, kellega limiidiks oli esimene õlu – pärast seda enam ei tohtinud), oli alguses päris imelik, aga see toimis. mõttelisi kollaseid kaarte jagasime muidugi ka selliste väljendite eest nagu “kuldne kesktee” (sest kuld) ja paar korda oleks me kõik ikka punase ka ära teeninud, aga sellegipoolest oli see konkurentsitult kõige normaalsem laupäeva õhtu, mis mul siin olnud on. ja kuigi me tunneme üksteist ainult sellepärast, et koos tööle sattusime, saaks ju juhtuda ka niimoodi, et millestki muust ei olegi rääkida ja uksest sisse astudes ei ütle sõbrad esimese asjana, et ma olen nende lemmikinimene, sest kuulan üle köögi kings of leonit ja teen süüa (soe söök on meie kandis nimelt defitsiit ja standardid on nõnda madalad, et isegi keedumuna annab napilt mõõdu välja… seekord tegin muidugi kogemata R lemmikpastat, nii et vist olen lemmikinimene kuubis).

nüüd tuleb üle elada veel poolteist päeva seda, millest ei tohi rääkida, ja siis saan lõpuks oma ausalt välja teenitud lühikesele jõulupuhkusele – juba 48 tunni pärast olen tallinna lennujaamas! jah, ma tean, et alles ma olin kolm nädalat new yorgis, aga see tundub nagu üks hästi kauge unenägu, sest need viimased kolm töönädalat võrduvad panustatud energiat arvesse võttes… no vähemalt kolme kuuga tartus.

10863492_10152530525727286_363800523_n

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s