may you live in interesting times

aasta tagasi ütlesin endale nii:

eks see on ju selge, et sihikindel olemiseks läheb rohkem vaja sihte kui kindlust – seega on minu uusaastalubadus ronida mugavustsoonist välja ja vaadata, mis maailmal mulle pakkuda on. küll siis need sihid ja unistused ka tulevad. edasi on juba kerge.

kas tõesti olen esimest korda elus uusaastalubaduse täitnud?

vaevalt paar päeva pärast nende sõnade internetti sülitamist sain pakkumise minna stockholmi tööle ja kuigi ma olen selle asemel hoopis oslos ja tõele au andes on mul siin kolmetoalise majorstueni korteri tugitoolis praegu päris mugav ka, on see tartus kamina ees külitamisega võrreldes kohe kindlasti mugavustsoonist välja ronimine. sihte ja unistusi ma veel mõistagi ootan, aga… mitte miski pole mulle möödunud aastast rohkem tõestanud, et john lennonil oli õigus, kui ta ütles, et “life is what happens when you’re busy making other plans” ja õigus oli ka woody allenil, kes ütles: “if you want to make god laugh, tell him about your plans”. see viimane on muuseas ka üks mu isa lemmiktsitaatidest ja iseloomustab tema 2014. aastat vähemalt sama hästi kui minu oma.

ema ütles mulle ainult seda, et kõike ette teades ei oleks sel kevadel maal tomateid maha pannudki.

lõpuks lükkus mu mere taha kolimine kuude kaupa aina edasi ja edasi, nii et tomatid jõudsid ilusti valmis saada, aga viimane selline suvi oli see sellegipoolest. esiteks on norrast või austraaliast (kuhu kolis mu vend) natuke pikk maa käia kasvuhoone ust avamas või muru niitmas, teiseks jõudsin ma selle hilissuve jooksul kaks korda matustel käia… mis tähendab igas mõttes ühe ajastu lõppu. ja mis on ühe aasta kohta kindlasti kaks korda liiga palju isegi siis, kui big band aasta ilusaimal sügisõhtul karjaküla surnuaias glenn millerit mängib.

aga neid asju, mida möödunud aastal juhtus rohkem kui kunagi varem, on veel, ja suurem osa nendest rõõmustas mind õnneks märgatavalt rohkem.

ma olen olnud näiteks kogu elu olnud erakordselt kiindunud oma sõpradesse ja mõelnud, et milleks mulle uued sõbrad, kui mul juba on ühed, aga möödunud aasta näitel pean kindlasti oma sõnu sööma. selge on see, et siin ei ole mul vanu sõpru kaasas ja muud ei jäägi üle kui samal lainel jätkata – hea siis, et juba oma peas tee ette tegin. naljakas on muidugi see, et napilt kõik mu eelmise aasta uued sõbrad on ka töölt: kui ma nendega ka füüsiliselt koos ei tööta, siis emafirma on ikka üks. aasta ühest parematest pidudest – kohe volbri ees või järel – pidasin ka nendega. võib-olla on asi muidugi ainult selles, et mu keskkooliaegsed sõbrad ei oma pruulikoda, ei broneeri tervet baari ega rendi saare kohal lendamiseks kopterit ja sellised asjad lisavad peole ilmselgelt “on, mida meenutada”-faktorit, aga vähemalt ühele aasta jooksul avastatud töökaaslasele ütlesin täiesti siiralt, et ta on kindlasti üks mu 2014. lemmikinimestest.

_DSC1337ma ei ole kunagi ühe aasta jooksul nii palju deitimas käinud, et oleks pidanud kleite sellepärast juurde ostma. ma ei ole kunagi nii palju kleite kandnudki kui selle aasta jooksul! muu hulgas lahendasin selle käigus müsteeriumi lasin endale õpetada, miks ma olen kohanud liiga palju noormehi, kes alati ust lahti ei tee – kleidi kandmine muuseas ei ole õige vastus. päris ise õppisin selle käigus ka mitu asja nii enda kui maailma kohta ja… ma ei saa öelda, et ma muidu praegu siin ei oleks, aga hea hulga julgustust ja enesekindlust sain kohe päris kindlasti. mõnikord vist läheb lihtsalt vaja seda, et keegi teine täiesti konkreetselt ja ebaglamuurselt ütleks: “kuule, sa oled tark tüdruk, kas sul kopp ees ei ole või?”

10562656_10152321183597286_8738836292341060603_oja peaaegu kolm kuud sellest aastast olin ma eestist ära, mis on kindlasti senise elu rekord (ja juba purustamisel, muidugi). plaane tegin samas käigu pealt ja üle ühe korra jagasin mõnepäevase etteteatamisega kõik oma tööpäevad laiali, sest kogu aeg arvasin ennast paari kuu pärast stockholmi kolivat ja kes siis endale niimoodi lennupileteid ostaks – välja arvatud siis piletid new yorki, algusega stockholmist. sellegipoolest olin sellest aastast kokku seitse nädalat puhkusel (viimased kolm palgata, muidugi, also pronounced as töötu) pluss neli nädalat komandeeringus, nii et jõudsin lisaks oslole ja new yorgile käia veel bulgaarias, roomas, riias ja helsingis. aasta spontaanse teo auhinna saab nendest muidugi rooma, mis on õnneks ka umbes asi, millest ma suve jooksul kirjutasin. bulgaariasse ei läinud me muidugi palju vähem spontaanselt ja see oli kindlasti aasta parim puhkus selle sõna kõige otsesemas tähenduses, sest mitte kuskil mujal ei saa a) seda teha nii süüdimatult b) kolme euro eest kilo oliive ja mõnekümne sendi eest hunnikut dolmad c) 15 euro eest sõita taksoga linna, juua viis kokteili peatänava lokaalis, siis peatänava otsas asuvas rannabaaris ja sõita seejärel taksoga koju. aasta parima reisi tiitli on sellegipoolest ära teeninud new york, mis sellega seoses on ehk ära teeninud ka selle, et ma 1000 pilti läbi vaatan ja nendele kaks rida juurde kirjutan… ükskord. hoolimata sellest, et nii palju juhtus, olen aasta jooksul nii vähe kirjutanud ka muuseas täpselt mitte kunagi.

10686991_10152326570522286_4405130005117148594_nja kuigi suur osa sellest aastast oli üks tõeline “may you live in interesting times”, näitab lihtne arvutus, et sellesse aastasse pidi mahtuma ka umbes üheksa kuud peaaegu tavalist tartu-elu… what, kuidas? kuhu?

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s