2

you’re 26 but you look so much older

IMG_1027

ma mäletan hästi, kuidas umbes aasta tagasi naersin ühe klassivenna üle, kes soomest oma sünnipäevaks tartusse tulles hotellis elas – mitte küll pahatahtlikult, onju, aga ikka naersin. kui ma nüüd jaanuari lõpus üritasin välja mõelda, kuidas üle mitme aasta logilistiliselt valutu sünnipäev üle elada (vrd: mu tavaline), otsustasin airbnbst rataskaevu tänavale korteri üürida… aga eks norras elamise üks toredamaid külgi ongi see, et juba enne eestisse jõudmist hakkab kõik tunduma erakordselt odav – eelmises elus oleks ma ka lennukis 0,33 õlle eest viis eurot makstes pigem silmi pööritanud, kui et rõõmustanud, kuidas see on ju kaks korda odavam kui baaris.

1igatahes oli sellel nädalavahetusel linn minu, aga mõned mu lemmikud said minuga koos nautida seda, et üks nende sõber norras ehitamas käib. eks ma olen juba ammu oma hobide kohta öelnud, et “i like drinking and smoking and ordering in restaurants” ja ikka eriti mõnus oli oma tähtsal päeval lihtsalt ilus olla selle asemel, et selveris käia, põrandat pesta ja salatit hakkida. ma arvan muidugi endiselt, et kodus pidude korraldamisel on oma võlu, aga et ma olen eestis praegu pigem kodutu ja aeg on kallilt käes, oli seekord menüüst valikute tegemine minu jaoks täiesti piisav korraldamine. vinoteegi valis minu eest välja tegelikult hoopis mirjam (kellel endal oli paraku sel päeval midagi targemat teha) ja ma ise valisin lauatäie eelroogi selle asemel, et õhtut pearoaga hakkima hakata – konnakoibade edasi saatmine on igatahes seltskondlikum kui vaikselt oma kala saagimine.

26_1

kuigi kahel korral läksid krevetid minust niimoodi mööda, et pidin uued tellima, jõudsin täiesti müstilisel kombel nii süüa kui peaaegu kõigiga suhelda ja vabalt võiks siia otsa visata kõik sellist masti klišeed, et kui süda on suur, siis on vahemaad väikesed. seda, et sõbrad olen endale hästi valinud, kahjuks öelda ei saa: ühel hetkel ringi vaadates jõudsin järeldusele, et kõikidest nendest inimestest olen ise endale valinud täpselt kaks ja kõigi teistega otsustasime me lihtsalt 19 aastat tagasi (god, i’m old) valida sama kooli. mõni nendest on muidugi olnud eriti mässumeelne ja endale väljastpoolt kooli kaaslase leidnud, aga kui ma nüüd midagi valesti ei kalkuleeri, saan järgmisel aastal vabalt öelda, et suuremat osa oma sõpradest tunnen napilt 20 aastat (ja isegi madiken kirjutas kaardile, kuidas ta saab mulle juba neljateistkümnendat korda õnne soovida. what, kuidas?)… ja selle taustal rõõmustan eriti, et ainus, keda ma tervet aastatki ei tea, meid heaks kiitis – võib-olla julgen järgmisel aastal siit ka mõne uue sõbra kaasa tuua :D seda, et ma eestis sünnipäeva pidamisest loobuksin, niipea igatahes tulemas ei näe – ja mitte ainult sellepärast, et samasugust üritust ei jaksaks kõikidest oma ületundidest hoolimata pekstes ka kinni maksta.

IMG_1139ja kuigi juba järgmisel päeval oli selge, et kui latt on nõnda kõrgel, ei saa kõik päevad järgmisest eluaastast nõnda head tulla, oli hommikupoolik vähemalt päris mõnus: et norrakas elas ju rataskaevu tänaval, jõudsin ema ja viimaste külalistega enne lendu veel diibis brunchilgi käia. sellest, kuidas ma mõni tund hiljem väravas värskat jõin ja lennukis magamiseni minuteid lugesin, ajalugu vaikib.

Advertisements