3

jõuluime

põhimõtteliselt läheb mul nii, et isegi kui shit hits the van ja tundub, et nüüd on kõik ikka päris halvasti, tabab mind lõpuks ikka mõni jõuluime, mida endalgi on raske uskuda. paar nädalat tagasi suutsin näiteks eriti jaburalt ilma jääda oma rahakotist koos kõigega, mis seal üldse olla saaks (aga mida üks muidugi korraga mitte kaasas ei peaks kandma): norra pangakaart, eesti pangakaardid, juhiluba, pass (sest kohalik pank keeldus mind ükskord id-kaardiga identifitseerimast), üle 5000 krooni sularaha, metrookaart (õnneks kohe aegumas, värskelt laetud kaart oleks veel miinus 700 krooni), eesti sim-kaart, ühed kõrvarõngad, üks kontserdipilet… jah, mitmel inimesel on selle peale tekkinud küsimus, kui suur see rahakott täpselt oli – päris suur, tänan küsimast.

järgmisel hommikul leppisin eesti saatkonnas kokku aja tagasipöördumistunnistuse saamiseks. sama nädala lõpuks oli mul lennupilet tallinnasse juba varem ostetud, aga et nädalavahetusel uusi dokumente ei anta isegi eestis, olin juba esmaspäeva varahommikust lendu paar päeva hilisemaks lükkamas, kui järsku telefon helises:

“kuule, ma leidsin kontori põrandalt su id-kaardi…”
“WHAT?”
“… jaa, ma siin koristasin kontorit ja liigutasin radiaatorit ja leidsin selle põrandalt ja mõtlesin, et ma ikka helistan sulle kohe, äkki sa otsid seda.”
“…”

et jah, mõned päevad enne seda pillasin ma oma hiiglasliku rahapauna kontori põrandale ja kõikidest asjadest (mida mul oli seal ju: palju) jäi just mu id-kaart radiaatori taha peitu, nii et ma ei märganud seda tagasi panna, ja kõige õigemal hetkel üleüldse koristas kontorit ainus inimene, kes seda liigutama vaevub… how is that possible?

lisaks sellele tõi ka minu laiskus seekord tsaarile tulu. kui ma ajutise d-numbri asemel päris isikukoodi sain, saatis dnb mulle nimelt uue pangakaardi, mis erines eelmisest täpselt mitte millegi poolest, nii et ma polnud just eriti motiveeritud seda aktiveerima ja hoidsin seda riiulis koos ülejäänud pahnaga, mida siin riigis postiga saata armastatakse… kui eesti kaartide tellimiseks piisas ühest telefonikõnest, siis siin uue saamine oleks tõenäoliselt natuke rohkem aega võtnud ja isikut tõendava dokumendi puudumine vaevalt seda protsessi ka kiirendanud oleks.

nii et hoolimata kõigest olen ma üks lucky bastard, pole midagi öelda. isegi ac/dc pileti saab J mulle uuesti välja printida ja et see toimub hämeenlinnas, siis ma eriti ei karda, et pätt kokkumurtud paberi lahti voldib ja sellega ise kontserdile läheb (kuigi raha tal ju selleks nüüd on). see, kuidas me mitu nädalat (või isegi kuud?) lihtsalt ei viitsinud oslosse pileteid osta, kuni need ühel hetkel välja müüdi, iseloomustab muidugi päris hästi seda, kui targad me kõik siin oleme. see, kuidas me mõtlesime, et läheme soome ainult siis, kui seal ka staadionikontsert on, iseloomustab muidugi veel paremini: googeldasime koos “ac/dc helsinki”, vaatasime, et jee, olümpiastaadion, ostsime piletid ära… ja siis avastasime, et olümpiastaadionil toimus see umbes aastal 2009, seekord ootab meid ees roadtrip hämeenlinna. samas, miks ei? päris lõbus oleks ka see, kui oslo kontsert nüüd näiteks ära jääks.

6

tegelikult tahtsin ma kirjutada hoopis oma kahest viimasest tallinna-tripist ja siis veel sellest, kuidas mu väga suureks rõõmuks mu sõber marilin ei hoolinud, et ma ei oska teha oslole paremat reklaami kui “ilm on s*tt, aga õlu on kallis, tulge kõik!”, ja mul külas käis… aga sellest siis järgmisel korral. aga natuke läheb selle järgmise korraga aega, sest marilin ütles, et talle meeldis oslo rohkem kui pariis ja ma lähen nüüd homme kontrollima, kas tõesti saab nii olla.

tegelikult lähen muidugi emale juba eelmisel aastal antud lubadust täitma, et tema sünnipäeval lähme koos reisile. tema lennuplaani on sada tiiru muudetud ja mina olin kuni eilseni kindel, et lendan alles laupäeval, nii et kui me nüüd sinna päriselt ka ühel ajal kohale jõuame, on ka see tõeline jõuluime. kujutasin juba päris elavalt ette, kuidas ema mulle charles de gaulle’ist helistab, et kus me täpselt kokku saame või kui kaugel ma olen, ja ma siis vastan, et misasja, ma kodus voodis. see oleks juba üks halb aprillinali ja sugugi mitte jõuluime.

Advertisements