0

octobre restera peut-être

IMG_0323

selleks, et teada saada, mis mind minu uues kodulinnas täpselt ees ootama hakkab, oleks ma võinud kohale lendamise asemel lihtsalt anne ja stiili horoskoobi lahti lüüa: “hoolimata sellest, et su maailm on hulga laiem kui rutiinsed tööülesanded, suudad viimastega hakkama saada. raha ja kohusetunde kõrval on su võimsateks motivaatoriteks võimalus teistele head teha, uusi teadmisi saada ja jagada.”

paraku ostan viimastel aastatel naisteajakirju ainult lennujaamast enne reisile minekut, nii et kuidagi ei taibanud seda lihtsat trikki kasutada. kilest välja võtsin ma ajakirja üldse alles kolmandal või neljandal õhtul (et mitte öelda öösel; see oli vist see päev, kus koosolek meie köögilaua taga kestis poole kolmeni) ainult selleks, et voodis midnight snackina ära süüa lugemisvaraga kaasa pandud väike pakk kookoses veeretatud mandleid, ja valgustava horoskoobi lugemiseni jõudsin alles koduteel tallinn-tartu bussis. aga täpselt see mind igatahes ees ootas ja ootama hakkab. kuigi ma olen selles firmas töötanud tänaseks juba viis aastat (what, kuidas?) ja oma igapäevaseid ülesandeid täidan nagu masin, on teadmiste edasi andmine ikka hoopis midagi muud kui ise teadmine (no shit, sherlock, sellepärast meil antaksegi näiteks eraldi pedagoogiharidust, mitte ei õpetata inimesi lihtsalt bioloogiks või filoloogiks). rääkimata sellest, et ma pidin oma tööülesannete kõrvalt õppima ka ise tundma kohalikke kombeid ja seadusi… ja vahetama oma peas kogu aeg kolme keelt, sest backoffice on meil küll suuremas osas eestikeelne, aga kliendid on ju norrakeelsed, ja ainus, millest kõik töötajad aru saavad, on mõistagi inglise keel.

aga hea osa on see, et kuigi ma pole kunagi sõnagi norra keelt õppinud, oli isegi mu algeliselt svenskast nõnda palju kasu, et ainult mõnel üksikul korral pidin norrakeelsele vestlusele vahele segama ja küsima, mida see klient nüüd täpselt tahabki – suurema osa ajast händlisin ikka päris tublisti ja ütlen ausalt, et olen enda üle uhke. varsti ehk suudan ikka ise ka suud lahti teha ja et üks minu koolitatavatest on pooleldi prantslane, lubasin päriselt paigale jäädes oma français ka uuesti ette võtta. seekord oleks see olnud mu väikesele peale liig, aga pikemas perspektiivis oleks sellise võimaluse kasutamata jätmine täiesti lubamatu.

 IMG_0308

see, et mul üldse on mõni päevavalguses tehtud pilt karl johanilt, on puhas juhus. päriseks minnes hakkan esimest korda elus töötama valge inimese kombel esmaspäevast reedeni ja üheksast viieni, aga seekord olin iga päev kontoris hommikul üheksast õhtul kella üheksani, välja arvatud ühel päeval, kus saime koju pool üksteist. kaugemasse kontorisse jõudmiseks läks sinna juurde veel 30+30 minutit metroos, aga kesklinna kontorisse on kodust see-eest kolme minuti tee, nii et ühel päeval jõudsin lõuna ajal joosta koju hommikusöögist jäänud laga koristama – sellest hetkest ka siis see pilt vihmasest kodutänavast.

aa, ja hommikusöögist rääkides: käepärases koduköögis võtab munapudru küpsetamine ja serveerimine (tavapärane kombo: munapuder+tomat+kodujuust, parematel päevadel tomati all ka peotäis heina) aega heal juhul kümme minutit, võõras köögis ehk… viisteist? natuke rohkem kui mitte söömine või müslile jogurti peale kallamine, aga igatahes mitte oluliselt rohkem kui võileibade meisterdamine – eriti, et mul seisaks võileibadest kõht täis ainult siis, kui ma sinna peale paneks vähemalt keedumuna või avokaadot, aga parem oleks ikka mõlemat. igatahes teenisin enda jaoks maailma kõige lihtsama ja rutiinsema asja eest kommentaari stiilis “nõnda pidulik” nii korterinaabrilt oslos kui H-lt, kui enne lendamist miiu juures ööbisin ja hommikul lennujaama viimise eest süüa lubasin teha :)

IMG_0317

see hiiglasliku köögi ja perfektse asukohaga firma renditud korter vaatega peatänavale ei jää muidugi igaveseks minu koduks. veedan seal veel novembri esimese poole enne nyci lendamist, aga pärast seda peame oslo kinnisvaraturult mõne järgmise variandi välja tõmbama. meie-vormi kasutan sellepärast, et otsustasime mu uue sõbra T-ga jõud ühendada – plaan, mis rõõmustab nii südant kui rahakotti. ühe magamistoaga korterit alla 10000 naljalt ei leia, kahe magamistoaga korteri võib saada isegi 15000 kandis ja 2500 säästetud krooni on abiks isegi oslos (siin ja edaspidi võib hinnad euronumbri saamiseks jagada umbes kaheksaga, aga ütlen ausalt, et emotsionaalse stabiilsuse säilitamiseks ei tasu seda teha ei kinnisvaraturul ega toidupoes).

jällegi, hea osa: kohalikul turul õnneks peaaegu puuduvad sellised karutopiste, sektsioonide ja seinavaipadega rõõmsavärvilised jõletised nagu eestis ja valida saab umbes heledate põrandate ja valgete seinte või tumedate põrandate ja valgete seinte vahel. õnneks on meil üsna sarnane maitse ja sarnased ootused (terrass, rõdu või hoov peab olema – sealkandis üsna lihtsalt täidetav soov õnneks -, kamin võiks olla) ja minu ainus tingimus on see, et hommikuti ei peaks T-banele jalutama rohkem kui 5-10 minutit ja juba eos võiks see liin olla selline, et rongi ei peaks vahetama. eks saame näha, kuidas meie kiirreageerimisüksusel minema hakkab, eile üles riputatud peaaegu täiuslik korter (kesklinnas ja alla 100 meetri metroopeatusest) on tänaseks juba utleid, aga ehk ei ole ta ikka ainus omataoline (3000 krooni juurde makstes võiks soovijad samas kohe rentida endale 90 ruutmeetrit: täiuslikkust).

IMG_0322

aga praegu saan nautida veel viimased kolm nädalat oma väikest tartut – kui koju jõudes bussilt maha astusin, läks ikka süda väga soojaks. õnneks ei koli ma kuskile maailma lõppu ja iga kuu on mulle määratud komplekt lennupileteid koju, nii et saan ennast siin rõõmustamas käia küll ja rohkemgi… ja karl johani korteris ootab mind tänu sellele nädalale ka juba päris kodune vaatepilt:

IMG_0316

Advertisements
1

i know it’s only rock’n’roll (but i like it)

tunnen juba mõnda aega mingit tšakrate avanemist ja seda, kuidas mõtted hakkavad jälle vanu häid aegu meenutades lausetena peas keerlema, nii et vist on aeg. lisaks sellele on avanenud ka mingisugused reisitšakrad või on mind niisama tabanud enneolematu reisikirg, nii et eksisteerib vähemalt lootus, et kui mitte rohkem, siis reisimuljeid käin siin ikka jagamas – eks lennuk, buss, rong ja auto ongi need peamised kohad, kus üks jõuab mõtelda natuke rohkem kui sellest, mida õhtuks koju süüa osta või kas peaks vihmavarju kaasa võtma.

eelmises postituses põgusalt mainitud oslo on juba unustusse vajunud ja kui lihavõttepühadeaegne kunstisaalides kolamine välja arvata, ei teinud ma seal peale töö midagi eriti huvitavat. et me ei jõudnud ka kontorit õigel ajal lahti teha, suhtlesin kõik need kaks nädalat ka ainult kahe inimese ja ühe koeraga. sellepärast olin koju jõudes ka sellises suhtlemisvaeguses, et hirmust vastasel juhul sõber liisa surnuks rääkida läksin juba esimesel õhtul ühele peole, kuhu võib-olla muidu ehk sattunudki poleks… no ja kell 5 a.m olin ma juba teinud ühe korraliku teismelise tembu ja ostnud endale üheotsapileti rooma (aga tahaks näha seda inimest, kes suudaks öelda ei, kui sõber ütleb, et tal on kaks piletit rolling stonesi kontserdile :)).

stoneskerget teismelise tembu vaibi saatis see napilt minekuni välja, sest kuigi üheotsapiletile lisandus üsna pea siiski ka pilet tagasi koju, vaevles sõber S magistri lõpetamise käes ja reisini jäänud kahe kuu jooksul kohtusimegi me ehk… korra või kaks?

aga rooma oli awesome, rolling stones oli awesome ja kahtlemata olin ma ka awesome reisikaaslane, kes ei vingunud kordagi, et jalad on kontserdist villis ja turist olla on raske, aga väsitav. lisaks sellele tõmbasin ma meile airbnbst välja täiesti geniaalse kahekorruselise korteri endises pastatehases, mis nägi reaalsuses välja veel ilusam kui piltidelt (ja mille host tervitas meid pudeli jääkülma valge veini ja mineraalvett täis külmkapiga). täie teadlikkuse juures, et niikuinii hakkan oma sõnu sööma, tahaks seda muidugi küll öelda, et enam kunagi ei lähe kolmeks-neljaks päevaks reisile, sest see on nii väsitaaaav. ühe või kahe päevaga ei eelda ju niikuinii, et väga palju näeks (samas jäi oslo ja rooma vahele veel üks väike päevareis helsingisse, millest rääkis sõber siin ja ei saa öelda, et vähe oleks jõudnud!), aga kolm päeva on juba see, et natuke rumal tundub mitte minna vatikani paavsti kõnet kuulama või colosseumist mööda kõndida, kui foorumil jalutamisest on isegi pilet juba taskus… kuigi samas tahaks vahepeal lihtsalt kodus siestatada ja hängida.

weather

et puhkus ikka korralikult ära väsitaks, ei sõitnud ma ka roomast otse koju, vaid jäin veel üheks ööpäevaks riiga hängima, et kontsertreisile kings of leoniga vääriline punkt panna. kui ma S olin lennujaamas bussi peale pannud, aga vihma sadas, aga selgus, et juuli ja sõbrad vaatavad veel pärnus jalgpalli ega jõua niipea, tahtis küll natuke nutt peale tulla, aga kesklinna jõudes oli juba väga mõnus ja kodune jalutada rimisse, mis pühade puhul polnud avatud mitte 7-24, vaid 8-23 :O, ja osta sealt keefirit ja kohukesi. et ma tegelikult jäin sinna ju inertsist ja ausalt öeldes ka igasuguste ootusteta, jätkas riia ka järgmisel päeval ainult meeldivat üllatamist; ilm oli napilt sama soe kui roomas, drinking and smoking and ordering in restaurants isegi raekoja platsil absoluutselt mõistliku hinnaga ja kings of leon visuaalselt nõnda kena, et videokunstnikule tahaks kohe pai teha. et siis läks samamoodi nagu robbie williamsiga (mille pileteid me vist peamiselt hinna pärast esialgu osta ei ihnanud): kuidas ma üldse sain alguses mõelda, et ei lähe?!

riia

homme lähen üle pika aja jälle tööle, aga juba vanarahvas teadis öelda, et kes tööd ei tee, see roomas ei käi. ja järgmise puhkusenädalani on ainult kuus tööpäeva!

2

kui aastaring saab ümber

kim ki-duki ainetel pidi selle postituse pealkiri olema “talv, kevad, suvi, sügis… ja taas talv”, aga selle aastanumbri sees teist talve ei tulnudki ja 12 tunniga enam ei jõua ka. sellepärast on kollaaže siiski neli, iga aastaaja kohta üks. kõik pildid on pärit minu instagramist, välja arvatud need, mille ma varastasin masa omast.

talvtalve kõige olulisemaks sündmuseks oli minu esimene reis üle ookeani – argentinasse külla elukutselisest maailmarändurist isale. esimest korda üle kümne aasta panin endale ka jalga suusad, aga ainult tunniks ajaks, üks peab ikka jääma oma liistu(de) juurde. ja nagu pimedal ajal kombeks, pidasime kodus üle ühe peo, sest talvel on sünnipäev näiteks mul ja masal ja eesti vabariigil.

kevadkevadel algavad peod, mis mõnikord lõppevad koidikul, aga vähemalt 1. mail eüs-i katusel ei tähenda esimesed päikesekiired päris kindlasti seda, et peaks nüüd kohe hakkama koju minema. ülejäänud kevade kohta tahaks samamoodi jäääärt tsiteerides öelda, et see toomingate aeg läks liiga ruttu – kui piltidel kuupäevi juures poleks, ei saakski aru, millal see kevad täpselt suveks üle läks.

suvipeaaegu terve suve ei saanud me ennast kodus pesta ja sellepärast ongi pilt õnnetust vannitoast ainus, mis kodus tehtud on. igal vabal hetkel lõime autole hääled sisse ja sõitsime hõbeallikale või tallinnasse või madisele või meremõisa või haapsallu või ulilasse või laulasmaale. peugeot, mille ratas on asendatud ühe teise peugeot’ omaga, ei kuulunud õnneks meile.

sygisvõib-olla on seal mingi väike tõetera sees, et samamoodi kui aastavahetus möödub ka ülejäänud aasta. argentinasse lendasin ma ju tegelikult 2012. viimastel päevadel ja uue aasta võtsin vastu teisel pool vett – igatahes õnnestus mul sel aastal veel üks pikk reis ette võtta ja liisaga san franciscos käia. jõulupildid siin palmide vahel tunduvad küll pisut kohatud, aga juba algklassides räägiti, et talvel on lumi maas, seega on see minu jaoks üks sügis kõik. 

niiviisi distantsilt vaadates näeb igatahes välja nagu päris hea aasta: kaks pikka reisi ja nende vahel üks väga teguderohke ja mõnus suvi. instagram on piltide korjamiseks muidugi selles mõttes tore koht ka, et enamasti riputamegi sinna ainult neid, mis maailma parimast küljest näitavad. siit ka uusaastalubadus: pildistan rohkem!

Pilt
3

kuidas doktor google tööd teeb

google

üks ägedamaid asju, mida me californias nägime, oli see, kuidas doktor google mountain views tööd teeb. põhimõtteliselt on selleks kaks superlihtsat viisi:

  • tööta google’is;
  • hangi endale mõni sõber, kes töötab google’is

et kandideerimisprotsess kestab mitu kuud, läksime lihtsama vastupanu teed ja sõitsime lihtsalt üheks lõunapausiks K-le külla. kui meie riigis ollakse õnnelikud selliste mugavuste üle nagu tasuta kohv ja küpsised, tähendab sealne lõunapaus, et sa võid valida mitme erineva restorani ja põhimõtteliselt kõikide maailma köökide vahel, lasta jaapanlasel endale lõputult sushit rullida ja teel kontorisse haarata kaasa veel ühe smuuti… tasuta, mõistagi. sealt tuleb ka väljend “google 15”, sest kõik uued töötajad pidid 15 naela juurde võtma, ja lõbus lugu sellest, kuidas üks mees kõhuvaluga arsti juurde läks ja küsimusele, mida ta lõunaks sõi, vastas: “salatit ja austreid ja sushit ja pitsat ja saiavormi ja kolme erinevat kooki.”

meiesuguseid lihtsaid inimesi erutabki muidugi söök kõige rohkem, aga soovijatel avaneb võimalus käia ka tantsutrennis või jõusaalis või ujumas – kui ise viitsid oma trenniriided pesumasinasse ja kuivatisse visata, on see mõistagi tasuta, aga laiskadele on olemas ka pesumajateenus või keemiline puhastus. õlivahetus? check. lasteaed? check. massaaž? miks ei. elektriauto, kui on tööajast vaja ringi liikuda? olemas. lõunauinak? täiesti okei.

olen kuulnud, et kõige selle vahele tehakse seal muidugi tööd ka, aga sellistes tingimustes ei tundu see nüüd ületamatu. ja eriti ei imesta, et google on parim koht töötamiseks mitte ainult ühendriikides, vaid terves maailmas.

google1

Pilt
0

californication

monterey2

kui ma jaanuaris argentinas käisin, olin ikka päris õnnetu, et see sattus umbes nendele üksikutele kuudele aastas, kus vaalasid ei näidatud. et me tahtsime ühel nädalavahetusel niikuinii linnast välja saada, tundus seega napilt ainuvõimalik minna montereysse neid vaatama. sellele ma loomulikult ei mõelnud, et kui isegi kiikumine mul südant pahaks ajab, ei ole väikese laevaga keset ookeanit loksumine võib-olla kõige mõnusam asi maailmas, aga hea ongi, ostsin sadamast merehaiguse vastu ravumit ja tableti mõju all oli mul ehk ainult sama paha nagu teistel ilma selleta. no ja küürvaalad ja mõõkvaalad on igatahes nähtud!

vaaladega see ookean ei olnud muidugi ainus asi, mis selle minireisi jooksul südant pahaks ajas, sõitsime natuke mööda highway 1 kõige ilusamat – aga ka kõige käänulisemat – osa ja seal läks ikka ka ihu imelikuks. sarnaselt vaaladele oli see vaade muidugi väikest reisiropsi tuhandest väärt!

highway1kui me juba lõuna poole sõitsime, tegime väikese peatuse ka santa cruzis, jalutasime mööda kaid, ostsime salt water taffysid ja sõime chowderit – bay areale eriti iseloomulikku mereannisuppi. üldse õnnestus meil vist kõik põhilised asjad ära proovida, klassikalisest dineri omletist sushini ja tagasi. sushi oli seal loomulikult kõige parem, mida ma kunagi söönud olen, sest värske kala hüppab ookeanist ise välja ja kokku rullivad seda igal pool ehtsad jaapanlased. loomulikult oli alice’i juures ka kõige parem burger, mida ma kunagi proovinud olen – eks sealkandis saab muidugi ka sellist mc do stiilis rämpsburksi, aga need näiteks sisaldasid mõnuga avokaadot ja enne burgeri vahele jõudmist elasid kanad väidetavalt õnnelikku elu. et jah, on päris palju neid asju, mida käsi enam kodumaal ei tõuse tellima, sest need ei ole never nii head…

santacruz

koduteel tegime veel väikese peatuse san joses, kus san pedro squaril tähistati oktoberfesti. iga kord, kui ma oma reisipilte vaatan ja nendeni jõuan, on see nali mul täiesti meelest läinud, sest see oli meie jaoks lihtsalt üks ootamatu vahepala, mitte planeeritud üritus. aga jah, te näete õigesti, selle raames toimus taksikoerte kostüümivõistlus. jah, üks nendest on riietatud hot dogiks.

taksidja kui ehtsast ameerikast veel väheks jäi, siis lõpetuseks pilt sellest, kuidas sealkandis halloweeniks põllult kõrvitsaid korjatakse – seda on hästi lihtne teha, sest tegelikult on need üks kord juba korjatud… ja siis ma mõtlen sellele, kuidas ma neid maal saen ja kärutan nagu mingi loll.

pumpkin

Pilt
0

i left my heart in san francisco

fishermans

kui mõtlema hakata, polegi ma kunagi varem sellisel reisil käinud, kus kaks nädalat ühes kohas paigas oleks: pariisi ja londonit olen ma viimasel ajal avastamas käinud üldse kolme või nelja päeva kaupa ja argentina ringreis tähendas seda, et kolme nädala jooksul sõitsime isaga läbi 5000 kilomeetrit. loomulikult oli ka praegu esimestel päevadel tunne, et meil on kiiiiire, seega tuli matkata nii, et jalad kippusid küljest ära kukkuma ja õlg oli kaamera kandmisest väsinud. teise nädala lõpuks oli aga selge, et enam ei ole kiire, sai südamerahus kaamerakolaka koju jätta ja lihtsalt linnavaibi endast läbi lasta… suurema osa reiside puhul aga see kõige mõnusam etapp kohale ei jõuagi, sest selleks ajaks olen ma juba tagasi koju jõudnud ja viis päeva tööl käinud.

castro

teiseks nädalaks oli ka juba peaaegu selge, kuidas doseerida päikesekreemi ja riideid. kuigi see on üldtuntud fakt, et san francisco ilm kliima on sama bipolaarne nagu naise tuju ja kõik rõhutavad kihilise riietuse olulisust, pidi keskmine turist sealkandis ikka olema põlenud näoga, lühikestes pükstes ja äsja ostetud fisherman’s wharfi fliisis, sest tuul on kuradi külm. ühe tänava jooksul seitse korda jakki selga ja seljast maha ajada oli igatahes täiesti tavaline ja kui mõnel päeval oligi linnas ainult t-särgis okei, hakkas pimeda hakul koju jõudes viimase 300 meetri jooksul ikka natuke külm. sellega, et suvesoojus ei tähenda valgeid öid, oli aga väga raske harjuda, nagu ka sellega, et päike loojus põhimõtteliselt veerand tunniga ja hämarikust sai hetkega kottpimedus.

embarcadero

sedasama mõtteviisi ja vaibi muutumist on väga hästi näha ka pildialbumit läbi rullides: seitsmesajast pildist umbes kolmsada on kindlasti tehtud esimese päeva jooksul. pildistamisest rääkides on oluline kirja panna mõned õpetussõnad iseendale:

  • läbi päikeseprillide ja eredas valguses pildistamine võrdub puusalt tulistamisega;
  • ükskõik kui narr tundub teha pilte stiilis “mina ja merilõvid”, on viissada linnavaadet isegi endale tüütud läbi lapata – seega tuleb õppida üksi poseerima… või siis reisima suurema seltskonnaga, et lisaks kaamerahoidjale oleks veel kedagi pildile panna;
  • isegi siis, kui jalad enam ei kanna, tuleb alati kuskile kõrgele ronida, sealt ju avanevad need head linnavaated :P

coronaheights

 

1

kas läände suunduda või hoopis itta?

tsiteerides klassikuid: kõik sai alguse sellest, et mul ja liisal õnnestus ükskord kusagilt hankida kaks õlut. õhtu lõpuks oli igatahes liisa minult välja pressinud lubaduse minna temaga sügisel californiasse ja mina liisalt omakorda diili, et vastutasuks käib tema minuga terve talve mäel. nagu juuresolevatelt piltidelt näha võib, olen mina oma lubaduse täitnud, ja liisa on omakorda ostnud juba eesti vingete suusakuurortide hooajapileti, nii et seis on 1:1. ega see lubaduse täitmine muidugi lihtne ei olnud, sest teatavasti purunes suve alguses mu vannituba ja selle taastamisele kulunud raha eest oleks võinud veel umbes kolm korda san franciscosse lennata – ja läänerannikule on lennupiletid teatavasti kallid. aga küsimusele “kas läände suunduda või hoopis itta?” oli vastus ammu selge, sest peamiseks reisiettekäändeks oli liisa õde K, kes meid enda elutuppa kummimadratsile pikutama ootas.

sf1

kui me ühel esmaspäeva hommikul 5:40 tallinna lennujaamas facebooki “california, here we come!” postitasime, oli igatahes päris raske uskuda, et see tegelikult ka juhtub. seekord olime isegi nii hästi valmistunud, et juba nädal aega enne reisi suutsime K tehtud nimekirjast välja valida kohad ja tegevused, millega endid järgmised kaks nädalat lõbustada tahaksime – kui ma jaanuaris argentinas käisin, tundus see samamoodi kogu aeg nõnda kauge ja uskumatu, et lonely planeti tegin esimest korda lahti alles lennukis. kui välja arvata muir woods ja alcatraz, mis hästi ajastatud government shutdowni tõttu kinni oled, suutsime nimekirjast reisi lõpuks ka kõik asjad maha kriipsutada!

smitten

siin on ka see koht, kus ma oma reisilugudele ja -piltidele hooga vee peale tõmban: sinnakanti minnes on kõige paremaks eestikeelseks reisijuhiks tassikese california sõnumid, mis nüüd veel järje saavad ja loodetavasti meile kuhjaga äratundmisrõõmu pakuvad. see postitus on ehe näide suurepärasest reklaamist: vaevalt oleks me muidu ette võtnud trammisõidu ja väikese jalgsimatka oma käiguteedest eemale ainult sellepärast, et jäätist süüa. ma ei tea, kas ma nüüd julgeksin päris marist tsiteerida, kes new yorki jäätist kirjeldas umbes nagu taevaväravatesse sulanud peaingel gabrielit, aga meiesuguseid mitte-suuremaid-asju-jäätisesõpru lummas see küll… mitte küll nii väga, et mõne teise maitse proovimiseks oleks uuesti trammiga sõitma läinud, aga piisavalt, et selle mõttega linnas natuke mängida.

bluebottlecoffee

linna parim kohv ferry buildingus aga nii hea küll ei olnud, et teist korda selle järele oleks läinud – starbucks oli iga nurga peal ja erinevalt euroopast täiesti mõistliku hinnaga. kui koduteel amsterdami lennujaamas chai eest üle 4 euro maksime, tuli küll natuke pisar silma… aga sellest ja kõigist teistest nendest asjadest, mille puudumine euroopas nutma ajab, juba järgmisel korral.