0

goodbye, tartu!

4

mäletan, et ähvardasin laupäeval peoettevalmistusi tehes mitu korda, kuidas see on viimane kord, kui ma siin pidu korraldan (ja kuidas ma järgmisel korral tellin kõik selveri köögist) – unistan ju alati sellest, kuidas esimeste külaliste saabudes olen ise juba ilus ja laed kaetud, aga kõikidest skeemidest ja mitmest virgast kätepaarist hoolimata jäi ka sellel korral aega puudu. tegelikult on muidugi nii, et see võib küll olla viimane kord, kus ma siin pidu korraldan, sest ma lihtsalt ei ela enam siin, aga muidu on külalised ikka puhas rõõm ja kõik kukkus välja täiesti awesome.

goodbye tartu 012

vahelduseks meie tavalisele menüüle, mis koosneb umbes mõnest suurest pirukast (tihti: pissaladière või peedi-kitsejuustu) ja salatist (tihti: nizza) meisterdasime seekord päris suurejoonelise rootsi laua erineva täidisega munade, lavaširullide, lihapallide, näkileivakorvide, muffinite ja toast skageniga mirjami kalasaiadega. ma ei saa siiamaani aru, kuidas me seda täpselt tegime, sest mul pole köögikombaini, aga samas läks katki saumikser ja blender on päris saamatu peenestamaks ükskõik mida piimast tahkemat; pesema pidi kõiki määritud kausse aga vannitoas, sest köögis oli uhke ummistus ja vahepeal ka väike leke… aga kuidagi saime me sellega hakkama ja kogused olid täpselt nii ideaalsed, et kell viis hommikul oli laual umbes viis muffinit ja viis täidetud muna (aga mitte 0 ja mitte 50). et jah, silt kirjaga “i came here for the food” oli pigem ikka õigustatud:

FOODõigustatud oli ka hoiatus naabritele, et “püüame küll jääda soliidseks ja vaoshoituks, aga kui see ei õnnestu, helistage politsei asemel ikka mulle endale”, sest ühel hetkel tabas meid kauaoodatud detsibelloos ja tantsupalavik, ja kui miiu ühel järgmisel hetkel arvas, et ta nüüd hakkab koju minema (kell oli siis umbes viis, nii et ühed vaprusepunktid saadan veel kord teele!), ei lasnud me teda ära ilma laulupeota – kõik ju teavad, et üks õige pidu lõppeb põrandal tõnis mäge lauldes, eksole. õnneks on lootus, et miiu tuleb ka oslos minu juurde laulma, sest kui ma pidu välja kuulutades ütlesin, et kõikide attendijate vahel loositakse välja lennupilet suunal tallinn-rygge-tallinn, ei teinud ma sellega sugugi nalja. suur esindus tõi igatahes noorele perele tulu ja loosikohvrist tõmbasin välja H nime:

2

liivimaa kõige ettenägelikuma inimese punktid annan aga iseendale, sest pühapäeva hommikul ärkasime pitsapoisi kõne peale, kes oli viie karbiga juba maja ees.

Advertisements
5

teen omad järeldused?

96) paragrahvi 55 punkt 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„5) tarbida alkoholi või toidugruppi mittekuuluvat joovet tekitavat ainet ühissõidukipeatuses, teeliikluses osalevas avalikus kasutuses olevas ühissõidukis, koolieelse lasteasutuse, lasteaed-algkooli, põhikooli, gümnaasiumi, kutseõppeasutuse, huvialakooli, noortelaagri, tervishoiuteenuse osutaja ning hoolekandeasutuse ehitises ja territooriumil või selle osas õppe- ja kasvatustegevuse või tervishoiuteenuse osutamise ajal, samuti lastele suunatud avalikul kogunemisel. Kohaliku omavalitsuse üksusel on õigus määrata oma territooriumil kindlaks lastele suunatud või tervise edendamiseks mõeldud muud kohad, kus alkoholi tarbimine loetakse teisi isikuid häirivaks;” (riigi teataja)

ma küll ei loe tihti artiklite kommentaare, aga mõnikord käin ikka antropoloogilise vaatluse raames uurimas, mida mõtlevad need inimesed, kellest ma tänaval mööda kõnnin (endale mõistagi aru andes, et suurem osa inimesi muidugi kunagi ühtki artiklit kommenteerima ei vaevu ja see pilt on pisut vildakas). erinevalt tuliseid kirgi tekitavast kooseluseadusest suruti uus korrakaitseseadus läbi ilma suuremate debattideta ja sellepärast olen ma juba mitmendat päeva siiralt üllatunud, et suurem osa nendest oli täielik heit – no umbes samasse väravasse sellega, et kui homoseksuaalid võivad oma kooselu registreerida, legaliseeritakse aasta pärast kindlasti ka zoofiilia.

ainus asi, mida ma oleks teisiti teinud, oleks mahuprotsendi piiramine (nagu aastaid pirogovi pargis olnud on). kultuurne viinajoomine eeldab ikkagi pitse, hapukurki ja köögilauda, mida avalikku ruumi kaasa vedada on pisut tüütu; samamoodi ei võta keegi koos viskipudeliga parki kaasa klaase, tugitooli ja kaminat. kultuurset õlle- või veinijoomist kujutan ma vabas õhus aga väga hästi ette ja öelda, et me pole selleks valmis, on lihtsalt… naeruväärne. meil pole saanud sellist pargikultuuri ju tekkidagi, sest suurem osa seadusekuulekatest ja korralikest inimestest teatavasti keelatud asjadega ei tegele. samas ei ole ma kunagi tundnud ennast erilise pahalasena, kui legaalse pirogovi asemel joon oma õlut hoopis 300 meetrit eemal postimehe pargis või emaga võrumaal spas käies julgen öösel lisaks juustule ja puuviljadele paadisillale kaasa võtta ka pudeli siidrit. vot tartu paadisildadel olen tõesti ennast natuke pätina tundnud, aga mitte sellepärast, et avalikus kohas alkoholi tarbimine on keelatud, vaid sellepärast, et tartus on jõgi linnarahvale praktiliselt suletud ja kõik sillad on määratud sõudjatele paatide vette laskmiseks.

samamoodi nagu parmud jõid pargipingil juba enne ja jäävad seda tegema ka edaspidi, võib eeldada, et normaalsed inimesed ei räusanud tänaval enne ega hakka seda palju rohkem tegema ka nüüd. ma ei tea, ma mõtlesin mitu päeva, kas ma olen nüüd tõesti nii suur joodik, et rõõmustan võimaluse üle soojal suvepäeval pargis õlu avada, aga tegelikult on joodikud vist hoopis need, kes arvavad, et igasugune joomine tähendab käpa maha vajutamist. kust saaks näiteks muidu tulla arvamus, et alkohol on miski, mida laste silmade eest tingimata varjama peab? no ma ausõna ei arva, et me näiteks sel õhtul oleks kaaskodanike häirimisega tegelenud, aga väärtegu see sel hetkel ju ometi oli… lubage tutvustada, pätid jõe ääres:

fff

1

i know it’s only rock’n’roll (but i like it)

tunnen juba mõnda aega mingit tšakrate avanemist ja seda, kuidas mõtted hakkavad jälle vanu häid aegu meenutades lausetena peas keerlema, nii et vist on aeg. lisaks sellele on avanenud ka mingisugused reisitšakrad või on mind niisama tabanud enneolematu reisikirg, nii et eksisteerib vähemalt lootus, et kui mitte rohkem, siis reisimuljeid käin siin ikka jagamas – eks lennuk, buss, rong ja auto ongi need peamised kohad, kus üks jõuab mõtelda natuke rohkem kui sellest, mida õhtuks koju süüa osta või kas peaks vihmavarju kaasa võtma.

eelmises postituses põgusalt mainitud oslo on juba unustusse vajunud ja kui lihavõttepühadeaegne kunstisaalides kolamine välja arvata, ei teinud ma seal peale töö midagi eriti huvitavat. et me ei jõudnud ka kontorit õigel ajal lahti teha, suhtlesin kõik need kaks nädalat ka ainult kahe inimese ja ühe koeraga. sellepärast olin koju jõudes ka sellises suhtlemisvaeguses, et hirmust vastasel juhul sõber liisa surnuks rääkida läksin juba esimesel õhtul ühele peole, kuhu võib-olla muidu ehk sattunudki poleks… no ja kell 5 a.m olin ma juba teinud ühe korraliku teismelise tembu ja ostnud endale üheotsapileti rooma (aga tahaks näha seda inimest, kes suudaks öelda ei, kui sõber ütleb, et tal on kaks piletit rolling stonesi kontserdile :)).

stoneskerget teismelise tembu vaibi saatis see napilt minekuni välja, sest kuigi üheotsapiletile lisandus üsna pea siiski ka pilet tagasi koju, vaevles sõber S magistri lõpetamise käes ja reisini jäänud kahe kuu jooksul kohtusimegi me ehk… korra või kaks?

aga rooma oli awesome, rolling stones oli awesome ja kahtlemata olin ma ka awesome reisikaaslane, kes ei vingunud kordagi, et jalad on kontserdist villis ja turist olla on raske, aga väsitav. lisaks sellele tõmbasin ma meile airbnbst välja täiesti geniaalse kahekorruselise korteri endises pastatehases, mis nägi reaalsuses välja veel ilusam kui piltidelt (ja mille host tervitas meid pudeli jääkülma valge veini ja mineraalvett täis külmkapiga). täie teadlikkuse juures, et niikuinii hakkan oma sõnu sööma, tahaks seda muidugi küll öelda, et enam kunagi ei lähe kolmeks-neljaks päevaks reisile, sest see on nii väsitaaaav. ühe või kahe päevaga ei eelda ju niikuinii, et väga palju näeks (samas jäi oslo ja rooma vahele veel üks väike päevareis helsingisse, millest rääkis sõber siin ja ei saa öelda, et vähe oleks jõudnud!), aga kolm päeva on juba see, et natuke rumal tundub mitte minna vatikani paavsti kõnet kuulama või colosseumist mööda kõndida, kui foorumil jalutamisest on isegi pilet juba taskus… kuigi samas tahaks vahepeal lihtsalt kodus siestatada ja hängida.

weather

et puhkus ikka korralikult ära väsitaks, ei sõitnud ma ka roomast otse koju, vaid jäin veel üheks ööpäevaks riiga hängima, et kontsertreisile kings of leoniga vääriline punkt panna. kui ma S olin lennujaamas bussi peale pannud, aga vihma sadas, aga selgus, et juuli ja sõbrad vaatavad veel pärnus jalgpalli ega jõua niipea, tahtis küll natuke nutt peale tulla, aga kesklinna jõudes oli juba väga mõnus ja kodune jalutada rimisse, mis pühade puhul polnud avatud mitte 7-24, vaid 8-23 :O, ja osta sealt keefirit ja kohukesi. et ma tegelikult jäin sinna ju inertsist ja ausalt öeldes ka igasuguste ootusteta, jätkas riia ka järgmisel päeval ainult meeldivat üllatamist; ilm oli napilt sama soe kui roomas, drinking and smoking and ordering in restaurants isegi raekoja platsil absoluutselt mõistliku hinnaga ja kings of leon visuaalselt nõnda kena, et videokunstnikule tahaks kohe pai teha. et siis läks samamoodi nagu robbie williamsiga (mille pileteid me vist peamiselt hinna pärast esialgu osta ei ihnanud): kuidas ma üldse sain alguses mõelda, et ei lähe?!

riia

homme lähen üle pika aja jälle tööle, aga juba vanarahvas teadis öelda, et kes tööd ei tee, see roomas ei käi. ja järgmise puhkusenädalani on ainult kuus tööpäeva!

2

kui aastaring saab ümber

kim ki-duki ainetel pidi selle postituse pealkiri olema “talv, kevad, suvi, sügis… ja taas talv”, aga selle aastanumbri sees teist talve ei tulnudki ja 12 tunniga enam ei jõua ka. sellepärast on kollaaže siiski neli, iga aastaaja kohta üks. kõik pildid on pärit minu instagramist, välja arvatud need, mille ma varastasin masa omast.

talvtalve kõige olulisemaks sündmuseks oli minu esimene reis üle ookeani – argentinasse külla elukutselisest maailmarändurist isale. esimest korda üle kümne aasta panin endale ka jalga suusad, aga ainult tunniks ajaks, üks peab ikka jääma oma liistu(de) juurde. ja nagu pimedal ajal kombeks, pidasime kodus üle ühe peo, sest talvel on sünnipäev näiteks mul ja masal ja eesti vabariigil.

kevadkevadel algavad peod, mis mõnikord lõppevad koidikul, aga vähemalt 1. mail eüs-i katusel ei tähenda esimesed päikesekiired päris kindlasti seda, et peaks nüüd kohe hakkama koju minema. ülejäänud kevade kohta tahaks samamoodi jäääärt tsiteerides öelda, et see toomingate aeg läks liiga ruttu – kui piltidel kuupäevi juures poleks, ei saakski aru, millal see kevad täpselt suveks üle läks.

suvipeaaegu terve suve ei saanud me ennast kodus pesta ja sellepärast ongi pilt õnnetust vannitoast ainus, mis kodus tehtud on. igal vabal hetkel lõime autole hääled sisse ja sõitsime hõbeallikale või tallinnasse või madisele või meremõisa või haapsallu või ulilasse või laulasmaale. peugeot, mille ratas on asendatud ühe teise peugeot’ omaga, ei kuulunud õnneks meile.

sygisvõib-olla on seal mingi väike tõetera sees, et samamoodi kui aastavahetus möödub ka ülejäänud aasta. argentinasse lendasin ma ju tegelikult 2012. viimastel päevadel ja uue aasta võtsin vastu teisel pool vett – igatahes õnnestus mul sel aastal veel üks pikk reis ette võtta ja liisaga san franciscos käia. jõulupildid siin palmide vahel tunduvad küll pisut kohatud, aga juba algklassides räägiti, et talvel on lumi maas, seega on see minu jaoks üks sügis kõik. 

niiviisi distantsilt vaadates näeb igatahes välja nagu päris hea aasta: kaks pikka reisi ja nende vahel üks väga teguderohke ja mõnus suvi. instagram on piltide korjamiseks muidugi selles mõttes tore koht ka, et enamasti riputamegi sinna ainult neid, mis maailma parimast küljest näitavad. siit ka uusaastalubadus: pildistan rohkem!

1

jõuluõhtu peaproov

samal ajal, kui mina olen pisut aja- ja energiahädas isegi selle pihta, et korraldada pooleldi sümboolne jõululaupäev oma kolmeliikmelisele miniperekonnale, kutsus mu sõber miiu lisaks omaenda kolmeliikmelisele perekonnale külla viisteist sõpra ja kattis sellise laua, mida iga päev ei näe – ammugi siis kodustes tingimustes.

lookaslaud

how is that even possible? tean nimelt väga hästi, mida korraldamine tähendab. kuigi mulle meeldiks mõelda ja enda kohta öelda, et olen spontaanne inimene, kaob see spontaansuse võlu hästi kiiresti ära, kui ma olen näiteks keset metsa ja avastan, et jänesed ja rebased ei peagi seal miskipärast kauplust, aga matkasööki taipas kaasa võtta täpselt mitte keegi. et seesugused asjad häirivad lisaks mulle kohutaval kombel ka minu sõpra marist, oleme elus natuke liiga mitu korda haaranud ohjad enda kätte, korjanud raha (samuti tore tegevus), pakkinud poe ees autosse kolme päeva toidukraami viieteistkümnele inimesele ja kärutanud selle näiteks missosse. ja seepärast olen ma alati meeletult õnnelik, kui ise saan olla see, kes saadab rahalaeva teele ja kelle ainus ettevalmistus peoks on jumestuskreemist pea ja kleidi valimine.

kylalisedeks oluline osa peokorraldusest on ka külalised, aga sarnaselt pidusöökidele olid ka nemad hästi valitud ja erakordselt meeldivad – kui seltskond üksteisele võõraid inimesi kokku saab, siis tuleb neile leida mingi ühistegevus ja pika laua taga söömine on igatahes hea valik. sama hea valik oli ka üks jõulupakk, millest tuli välja komplekt neid ajumänge, kus peab traadist vigureid üksteise küljest lahti harutama, sellist vaikust ja keskendumist pole ikka ammu näinud. edasi läks mitteametlik osa umbes nii, et traditsiooni hoides olime viimased külalised, kes ei taibanud soliidsel ajal koju minna ja boonuseks ei taibanud me liinuga ka tema juurde jõudes magama minna enne, kui väljas hakkas valgeks minema. talvisel ajal on tegu mõistagi pahandusega, mis meievanuses rikub ära ka ülejärgmise päeva, aga mõnikord ju võib.

kuusk

loodan igatahes väga, et vannitäis musti nõusid ja külalised, kes mitte kunagi koju ei lähe (aga järgmisel õhtul veel tagasi tulevad) miiut väga ära ei hirmutanud: vol 2 võiks tulla mitte järgmisel aastal, aga hiljemalt lihavõtetel!

2

sellest, kuidas suvel tahab, teeb ja jõuab

pildid on kõik instagramist, sest objektiiv ei taha liiga hästi fokusseerida ja kui on üks asi, mida e i o l e jõudnud, siis on see tema arsti juure viimine.

aga alljärgnevad pildid on tehtud kõik ühe nädalavahetuse pühapäeva ja esmaspäeva jooksul – kui keegi talvel teeks ettepaneku sõita pühapäeval pärast tööd haapsallu, sealt kahekümne nelja tunni pärast laulasmaale ja sealt omakorda järgmise kahekümne nelja tunni pärast tagasi tartusse tööle, annaks talle hea nalja eest auhinna. tõele au andes kukkusime ka praegu koju jõudes surmväsinuna voodisse ja suurest üleväsimusest ei jäänud isegi magama – pea oli umbes nagu arvuti, kes pärast pikka ülevalolekut hakkab enne shut downi hooga uuendusi ragistama.

image

väsitas meid niiviisi näiteks masa venna 12. sünnipäev, mis on kindlasti üks aasta oodatumaid pidusid. meie liisaga jõudsime kohale küll natuke liiga hilja, et tunnistada köögitoimkonda, millega lõbustasid endid masa ja ixo, ja veesõda, millega lõbustasid endid väikesed poisid, aga plastkausist gin tonicut luristada õnnestus isegi meil. no oli miskipärast täiskasvanutel selline mäng, et kaussi saadeti ringi ja joomisõiguse tarvis pidi rääkima ühe loo.

image

image

roosiaed ja mänguväljak. selle eest, et hommikul kõik ära koristasime, õnnestus emalt kuursaalis preemiaks saada ka vaarika-beseerullid.

image

uus lemmiksöök, suvel kindlasti! koosneb arbuusist, fetast, meelepärastest ürtidest ja jahvatatud köömnetest (isegi kõik köömnevihkajad – ma mõtlen kõik mu sõbrad peale minu enda – leidsid, et need on seal omal kohal). järgmisel päeval tegime seda suurepärast rooga laulasmaal  melonist, maitses täpselt sama fantastiliselt. fantastiline on ka see, et salat ei nõua asju nagu oliiviõli, äädikas, sool, pipar jne – fetapakk ja arbuus seljakotti ja seda saab teha ükskõik kus! (suvesöökidest rääkides on täiesti tähelepanuta jäänud ka meie uus hommikusöök: siit inspireerituna segame nüüd igal õhtul hommikupudru valmis ja arvestades seda, kui vähe me õhtusöögiaegadel kodus oleme, ununeb pliidikasutamine ilmselt varsti ära.)

noh, ja nüüd käin ma jälle kolm päeva tartus tööl, et viimase pooliku päeva lõpus võtta uuesti suund laulasmaale seejärel tallinnasse seejärel tartusse seejärel kärstnasse seejärel tööle seejärel madisele seejärel laulasmaale ja nii edasi. kas ma mainisin muu hulgas seda, et ma teen juulis 190 tundi tööd? ja päris kindlasti ei maininud ma seda, et vahepeal purunes meie vannituba, nii et kõik on laest põrandani maha lammutatud ja kõige muu vahel peab jõudma maale sauna või küla peale pesema. hea oleks veel, kui keegi jõuaks selle a) üles ehitada b) kinni maksta.

aga jaksab, sest suvi.

image

ja kuigi me olime sel nädalavahetusel halvad vanemad ehk pikalt kodust ära, olen väga õnnetu, et üks tüüp tahab meie sõkkuvat jänest ära võtta :(

2

midsummer

et me oleme hõbeallikal jaanipäeva pidanud nüüdseks juba kaks korda, võib öelda, et see on peaaegu nagu traditsioon. igatahes ma väga loodan, et sellest saab üks, sest ma küll päris täpselt ei mäleta, mida me teismelistena tegime (sõbrad, aidake?), aga terve varasema ülikooliaja on küll selle kohustuliku peoga alati sada häda olnud. vähemalt kaks maarjamäe ja merivälja pidu on küll olnud nõnda vahvad, et siiamaani on tore meenutada – päris igal aastal ikka köögis püütonit ei prae -, aga vähemalt kaks pidu on olnud ka sellised, kus me tüdrukutega oleme kõhu täis söönud ja vara magama keeranud. ühel aastal timba juures ei pannud vist grilli enne hommikut üleski?

aga juba teist aastat olime rae küla jaanipeo peaaegu ainsad külalised, õiguse ja kohustusega platsil muusikat mängitada – no ja kellele ei meeldiks piiramatu võim volüüminupu ja playlisti üle? et kodus naabritele võib-olla tõesti ei meeldi, on ikka eriti mõnus kord aastas süüdimatult diskot teha.

jalkatublid sportlased mängisid vahepeal jalgpalli, mitte nii tublid sportlased võtsid aiakärust õlut ja poseerisid üksteisele. parimad näevad välja täpselt nagu eminem ja rihanna ;)

mittejalkaja kogu selle aja, mis platsil käimisest üle jäi, istusime sauna ees ja hängisime. õhtul sõime lihhi ja salatit, hommikul luristasime kohvi, värskat ja gazpachot, külalisesineja iirimaalt mängis kitarri, lapsed ja koerad norisid tähelepanu, mõni käis saunas ja mõni viskas zippoga akna sisse. vot selline pidu – loodan, et palutakse järgmisel aastal jälle!

saun