kui keegi oleks mulle juuni lõpus öelnud, et järgmine kord saan kodus pesta septembris, oleksin vist kohe kirstu roninud. õnneks ma seda ei teadnud, seega suutsin ikka elada nii kaua, et näha, kuidas peaaegu kõik on valmis! kui oleks taibanud eile rätikutele toru ära osta ja kui ainus aktsepteeritava välimusega lamp poleks maksnud 95 eurot, olekski vist päris kõik. kõik. valmis. täiesti uskumatu lugu ikka – iga kord vannituppa minnes üllatun ja kui kohale jõuab, et pesemiseks tuleb kõigest rätik kaasa võtta ja uksest sisse astuda, teen teel väikese võidutantsu. võrdluseks: terve suve pidime me kaasa võtma rätikud, šampoonid-palsamid-koorijad-kreemid-harjad-föönid, pakkima need autosse ja sõitma mõne sõbra tühja korterisse, vajadusel ka keset ööd, kui me jälle kuskilt metsast koju tagasi jõudsime.
kuigi eelmisel vannitoal oli ka peale vaadates mitu suurt puudujääki – põranda kalle oli näiteks pigem trapist eemale kui selle poole, plaadid olid viltu ja dušši eraldas ümbritsevast maailmast täpselt mitte miski -, on selge, et vabatahtlikult ma seda jama ette ei võtnud. inimesed, kes vannitoaremonti ette planeerivad, on muidugi enamasti selle tarbeks raha kõrvale pannud ja tõenäoliselt sebivad endale ka ehitaja, kellel samal ajal sada muud objekti käsil pole, aga ikkagi oli see kõik päris kohutav. ja kohutav oli ka see, mis nende viltuste plaatide alt välja tuli. kõik algas ju ühest august seinas ja hetkeks tundus, et kui see kinni lappida on kogu maailm päästetud. tegelikult oli aga see auk tagajärg, mitte põhjus, miks naabri laest vett tilkuma hakkas – põhimõtteliselt oli vesi nõnda kaua põranda alla voolanud, et kõik oli läbi vettinud, kõik tuli põrandataladeni puhtaks lõhkuda, mõned nendestki välja vahetada ja sinna otsa nullist uus vannituba ehitada. sellest, kui mitu korda lootusetu ahatus ja nutt kippus peale tulema, ei tahagi nagu enam rääkida, sest nüüd on kõik möödas. läbi. valmis. makstud. no siiamaani ikka ei usu.
kontrastiks ülemisele pildiseeriale: esimesel pildil üks minu lemmiketappidest, teisel see auk, millest kõik algas.
mono(b)loog 